Ну Заяц, погоди!

Uue aasta eel saime endale jänese. Nülitult. Kuna aga aastalõpu ja alguse päevad olid tihedad, siis alustuseks
a) tegeles E lihunikutööga,
b) marineerimisega (punane vein, õli, balsamic, herbes de provence, pipar, sool).
Seejärel paar päeva keerasime teda potis ühte pidi ja teist pidi ning siis oli plaan järgmine:
Jahus kloppida, praadida, panna hauduma koos pastinaagi, porgandi, sibula ja muu hea-paremaga.
Tegelikkuses oli Pärtlil taas üks selline päev, et ma
a) ei saanud poodi,
b) ei saanud keldrisse,
c) olin ühekäeline.
Seega praadisin jänese läbi ja hauduma läks ta koos vee, ühe porgandi ja hulga-hulga sibulatega.
Ahjus oli jänes 170 kraadiga umbes 4-5 tundi. Enne lauale panemist võtsin jäneselt puljongit vähemaks, lisasin puljongile jänesele lisamata jäänud jahu ning jänese kastmiseks kasutatud veini, hulga herbes'it ja kaste oligi valmis.
Liha oli pehme, suhteliselt kana maiguline ja nagu ikka, ilma kastmeta suhteliselt tavaline. Kastmega koos, aga moodustas täitsa erilise elamuse.

Jänest sööma otustasid tulla meile sõbrad, kellel endal on ka kodus jänes. Õnneks suhtusid nad ettevõtmisse huumoriga, loputasid jänest alla veiniga ja kiitsid, et meie koduloom on viisakas, ei näri juhtmeid ja ei poe ahju taha peitu.
Kuna kõigil asjaosalistel oli aga äärmiselt kõht tühi, siis pilt sai tehtud alles lauda koristades ning roa juurde serveeritud jänesekapsad olid juba jänese juurde kõhtu pugenud.