Pole ammu midagi kirjutanud täpsemalt Patrikust. Ta on lihtsalt nii suur ja tubli, et raske on sõnu seada. Probleemid, mille üle ma temaga arutlen, on teisest killast kui lakkamatu "ei tohi mulda lillepotist välja kakkuda, lille me vaatame", "ei tohi vetsupoti harja lutsutada, sellega roogime ...". Patit huvitab hoopis see, mis tähega keegi hakkab, või kui vana keegi on. Või millal saab Pärtel viieseks või Pennu kaheksaseks.
Keeleliselt on vahva jälgida, kuidas laps õpib ja loob seoseid, kuid raske on seletada, miks meil mõni asi on just nii ja mitte naa. Näiteks miks me ütleme sibulAt, mitte sibulIt.
Tähti meeldib talle ka õppida. X ja K lähevad sassi vahest, aga üldiselt on tähed selged. Lugemisega on veel aega, kuigi aeg ajalt ikka harjutame. Loeme köögis topsidelt Kakao, Rosinad, Loorber, Jahu. (Viidingut loeme ka, aga "Suured topsid" ja "Väiksed topsid" pole selles raamatus just ta lemmikud kahjuks!). Paberilt loeme ka:
1) P A T R I K. Mis kokku tuleb? Helena!
2) P Ä R T E L. Mis kokku tuleb? Lell!
3) M A R I A. Mis kokku tuleb? Auto!
Välja tulevad ainult imelihtsad sõnad nagu emme, issi, nana.
Tähed ja numbrid on aga selles väikeses peas ikka veel süsteemitult. Arutame vanuseid ja äkki küsib Pati, et millal siis Pärtel S'iseks saab? Hmm, mitte kunagi. Või siis õigemini, äkki turgatab mulle päästev idee, perekonnanimes!?
Kahesele omaseid jonne leidub veel kolmeselgi. Aeg ajalt ikka valdab teda frustratsiooninutt nimega "ma tahan, et see oleks päris". See käib nii:
1) Patrik mängib, et tal on kombain. Üks hetk hakkab meelehetlik nutt: Ma tahan, et see oleks päris kombain. Lohuta kuidas tahad, et päris kombain tuppa ei mahu või teeks meie kodu katki vms, aga tema ikka nutab ja ikka tahab.
2) Patrik mängib tuuleveski mängu. E'ga ehitavad toolidest veski ja kahest harjavarrest teevad tiiviku. Esimene mure on muidugi see, et ma tahan, et see käiks päriselt ringi. Suudame selle kuidagi maha rahustada ja mängu edasi mängida, kuid nutt on nutt ja kui see oli õhtul kavas, siis selleta ta lavalt ei lahku. Ma tahan, et see vili (mänguasjad Pärtli mänguasjakorvist) muutuks päris jahuks!
Lisaks muidugi üllatab ta meid oma ebaõiglaste soovidega - ma tahan, et seda lund ei oleks (ta ei näe pargis oma kõndimise raja kivisid, kuigi rajad ise on väga selgelt sisse lükatud).
Üleeile teatas ta mulle aga, et emme, mina ei taha seda rauast jalgadega kelku. Ma tahan, et minul oleks ka selline kelk nagu teistel lastel. Kollane. Midagi ei olnud teha. Ostsin selverist kollase kelgu.
Alates kolmeseks saamisest on Patrik läinud laulmises tohutult lahti. Enne kolme (ma pean silmas täpselt enne kolme) oli nii, et laule õppisime mitu kuud. Vanaisade-vanaema detsembri sünnipäevade laule hakkasime õppima juba septembri alguses. Aga peale jõule maalt koju sõites õppis ta ühe autosõiduga ära uhti-uhti uhkesti. Läks lahti lihtsalt. Nüüd ta laulab kõike. Õigesti laule, läbisegi laule - eri viisidest ja sõnadest kokku miksitud laule, välja mõeldud laule. Õnneks ei karda ta enam improviseerida ja laulud on küll jaburad, aga väga armsad. Täna hommikul saabus ta meie voodisse, kus mina ja Pärtel veel viimseid minuteid üritasime magada ja hakkas laulma. Küsimuse peale, et miks sa meid äratad, vastas ta, et ta ei ärata ühti, ta laulab lihtsalt Pärtlile unelaulu, et Pärtel paremini magaks.
No comments:
Post a Comment