Tänase päeva märksõna on TÜLI! Oi kuidas on täna tülitsetud. Kõik sai alguse sellest, et hakati kemplema, kes peab viima viis pudelit rataste külge. Kuigi pudelite täitmine on Pärtli ja Ruubeni ning telgi kokkupakkimine Patriku hommikuülesanne, siis Pärtel arvas, et kuna tema aitas telki pakkida, siis Patrik peaks pudeleid viima. No et võrdne ikka oleks! Patrik leidis valjult, et tema aitab kogu aeg ja Pärtel viigu ise pudelid ära. Ruuben viis pudelid rataste külge, aga ega siis head tüliõuna saa raisku lasta ja nii see lumepall veerema hakkas. Mõne ajapärast tundis Siimon, et hea oleks Pärtliga natuke tülitseda kelle oma ikka see mänguväljaku paat on ja kui niigi pahane Pärtel järele ei andnud, läks Siimon Pärtlile kallala. Seepeale sekkus kaklusesse osavõtlikult Patrik. Luukas lahkus küll liumäele, aga koperdas oma eile haiget saanud varbaga kuhugi otsa ja kiunus ja huilgas niisama kaasa. Sellest allumatust tüli-kaklus seltskonnast oli hommikul null abi ja nende peale läks väga palju jõudu, aega ning meelerahu.
Sõitma saime siiski nagu plaanitult kell 10. Läbida tuli esimesed 11 km Kastelholmi kindluseni, mille tegime peatusteta. Esimesest sõidumeetrist alates kiunus Luukas, et ta on väsinud, ei jaksa, üldse ei kavatse täna sõita, ma olen ta matka ära rikkunud ja tegi kõike muid avaldusi, mis ajas tülli minu. Kastelholmiks olime küll enam-vähem maha rahunenud, aga seal ei meeldinud Luukasele vangla. Oli teine vist liiga kena ja nunnu - tema tahtis, et vangla oleks keldris, külm, rõske ja sinna saaks kellegi kongi kinni panna.
Edasine sõit Godbyni oli jaotatud 3km juppideks. Esimene peatus oli Taffeli krõpsutehase poes, kus tegime soolatarbimise pausi.
Järgmise 3 km pärast külastasime vaatetorni. Seal suutsid trepist ülesmineku järjekorra pärast Siimon ja Luukas tülli minna. Ruuben läks minuga tülli, sest ma lubasin olla tornis nii kaua kuni ta tahab ja vaadata rahulikult sealse binokliga vaadet. Luukas ja Pärtel tülitsesid selle üle, kes sõi viimased krõpsud ära ja Patrik ning mina selle üle, kes kõige rohkem tülitseb.
Godbys tuli täiendada taaskord kolme söögikorra toiduvarud. Seal oldi tülist väsinud ja ainult lakkamatult lollitati. Pärtel ja Ruuben võtsid poes autokäru ja kärutasid sellega ringi nii poes kui ka poe ees. Lõpuks viidi autokäru tagasi käru parklasse nii, et selles istus neli last kindlasti, kui mitte viis. Ma keeldusin vaatamast, vahel on hea, kui ema kõike ei näe.
Lõuna otsustasime teha Tjudö järve rannas, kus on kena piknku ala ja hea ujumiskoht. Kõigil olid küll kõhud väga tühjad, aga kuna beebi jäi kärus magama, siis pingutasime järve äärde ära, et tema saaks puhata ja kõigil oleks toredam lõunapaus. Kuna täna oli väga tuuline päev, siis järve rannas olime ainsad (eelmine kord palava päevaga oli see kenakesti ülerahavastatud) ja lapsed nautisime seda randa rohkem kui ühtegi eelnevat. Ilm oli päikseline, kuid tuul jahe, vesi aga imesoe. Rannas oli hüppetorn, ujuvad kaid, selge järvevesi koos ahvenate ja särgedega ning rannamänguasjad. Nüüd ununesid lõpuks ka kõik tülid ja hakati koos tegutsema. Kui hüppamisest-ujumisest isu oli täis saanud, siis hakati madalas vees olevat liumäge üha sügavamale viima. Lõpuks leiti, et tähtis pole mitte liumäe enda, vaid vette maandumise sügavus! Kui sügavama vee katsed said tehtud, siis otsustati lisada veel kõrguse mõõde! Mina jätkuvalt veel natuke torisesin ja nimetasin Patrikut “esiidioodiks”, aga tema jäi endale kindlaks, et ta on hoopis “esigeenius” ja nii see siis sel korral jäigi.
Tjudö järve ja lõunakosutuse järel alustasime 14 km distantsi Geta mäe otsa. Geta paistis meile juba kaugelt, aga tuska tegi see, et ta nii kõrge on. Õnneks alates Godbyst oli tugev tagant tuul, kuid muidugi, ega see seda mäge olematuks ei teinud. Tuli muudkui tõusta. Nii mõnegi mäe lükkasin ratast käe kõrval ja mõned poisidki tegid sama. Üldse siin Ahvenamaal on kas tõus või langus, aga sirget maad pole üldse! Ma ei mäleta, et oleksime saanud kordagi Ahvenamaa piirkonnas lihtsalt sõita, selle asemel me kogu aeg kas tõuseme või laskume. Käiguvahetaja saab korralikult tööd ja mina sõidan küll kõikide käikudega, mida eestis juhtub harva. Tegelikult vahetan ma käike lausa kahel rattal - nimelt tõusudel ma valin käike ka Luukase eest ja kogu aeg hõikan “Luukas 4 käik, nüüd 3, hakka suurendama, ära üle 7 pane”. Ma tean täpselt mis käiguga, millise profiiliga tõusu ta võtma peab ja kuna ta ise üldse käiku ei vahetaks, siis muudkui suunan.
Geta otsa tõustes on kõige hullem viimased 1,2 km. Selle otsa Luukas sõitis, aga kuna mina tulin ühe eriti järsu nuki peal rattaseljast maha, siis hakkas Samuel vinguma, et tema ka tahab välja saada ja enam kärru ta minna ei tahtnud. Mina ei tahtnud aga talle selle 5 minuti jaoks multikat panema hakata, niisiis tõstsin ta enda rattakotile ja jalutasime terve tee üles.
Getal tahtsime võtta kämpingud, et lapsed saaksid peale rasket tõusupäeva telgipüstitamisest puhata. Kui hakkasime aga broneeringut tegema oli ainult üks maja vaba. Seega saatuse tahtel saime võtta ühe kämpingu maja ja ühe telgi. Nii helistades kui ka kohapeal selle maja võtit küsides kinnitati, et teised majad on täis. Tegelikkuses on kümnest majast hõivatud ainult kaks. Seega nad siin lihtsalt ei tahtnud meie raha teise maja eest.
Kuna neljakohalises maja on aga väga palju põranda ruumi, siis otsustasime telki (mille eest tuli tasuda 40€) üldse mitte üles panna, vaid magame kõik majas. Minu, Ergo ja Saamu madratsid on risti naride vahel ja tänane öö on lausa luksuslik. Öösel jälle sajab, kuid hommikuks peaks taas ilus ilm olema. Pääseme igatahes hommikusest telgikuivatusrutiinist ja saame natuke kauem magada.
Siin üleval on igasse suunda hurmavalt ilus vaade ja ka köögimaja on soomlaslikult hea planeeringuga - nõudepesija saab nautida vaadet kõrgelt mäe otsast alla päikesest, mis loojub Ahvenamaa saarestikku. Homme loodetavasti saame siin natuke ringi kolada enne kui mäe otsast alla vurame.
Peaks ikka lastevahetuse tegema mõneks ajaks. Kasvõi pooleks päevaks. Mine meie jõmpsikatega randa näiteks ja ma vahin / söödan / hoian teie omi.
ReplyDelete