Naantali - Kultaranta - Hellemaa - Merimasku - Livonsaari - Teersalo - praam - Hakkenpää - Taivassalo - Mussalo
Nagu kombeks saanud, siis ikka on nii, et ärkamisest läheb stardini kolm tundi. Nii ka täna - mina poodi, Ergo ja co telgid ja magamisvarustus kokku, hommikusöök, nõudepesu, hambapesu ja 10.30 oli minek. Hommikusse teekonda mahtus terve ports kõrgeid sildasid, imelilusaid kaljuseid rattateid, asfaldi rattateid ja ka maanteed. Teersalo - Hakkenpää praamini pidime sõitma sisuliselt ühe ropsuga. Ilusaid peatuskohti oleks küll leidunud, kuid 30 km selle kambaga on ajakulukas ja pikemateks peatusteks aega ei jagunud. Praam väljus kell 15.30 ja seda praami läheb ainult korra päevas (hommikul kella 9ne praam arvesse ei tule eksole), seega maha jäämine võimalik ei ole, muidu tuleb leida telkimisplats ja oodata hommikuse praami väljumist. Maanteid mööda aga Taivassalosse sõita oleks paari päeva teekond.
Kogu tee Teersalosse olime küll mere ääres, kuid ühetgi ujumiskohta ei olnud. Nägime eramajade kaisid, mõnda suuremat sadamat, kõrkjaid ja soppa, aga vette sai alles 300 meetrit enne sadamat. Seni piinlesime päikeses, äikesepilv taga mürisemas, kuid selle jahutus meieni napilt ei jõudnud. Kui enamasti on mul napis riietuses tunne “siga rannas” (Nu Pagadi multikast, vaadake ise kui ilus voldiline siga seal rannas on), kuid täna oli meil kõigil tunne nimega “hüljes saunas”.
Täna toimus ka meie kõikide matkade esimene avarii. Olime parasjagu pisikesel maanteel kus puudus rattatee ja just olime laskumas. Kõik olid kenasti ühes rivis, Ergo-Siimon ees, nende taga Luukas ja siis ülejäänud poisid vanuse järjekorras. Mina olin rivis viimane. Laskumise keskel otsustas meist parasjagu samas suunas mööduv postiauto Ergo nina eest teha parempöörde. Täiesti nina eest!!! Ju ta vaatas oma GPSi mitte peeglit ja liiklust, pani suuna sisse ja keeras. Ergo pidi avarii vältimiseks tegema äkkpidurduse ja jäi väga napilt oma tandemiga püsti. Luukas hakkas pidurdama, keeras kenasti ratta isegi Ergost vasakule, et mitte Ergole sisse sõita, aga see ootamatu pidurdus ajas ta ratta vibama ja Luukas lendas teele. Ülejäänud küll pidid kõik järsku pidurdama, kuid jäid püsti ja pääsesid ehmatusega. Vastutulevad autod nägid olukorda õnneks ette ja jäid seisma samal hetkel kui Luukas uppi lendas. Ka tagumised märkasid õnnetust õigeaegselt ja keegi meile selga ei tulnud. Luukase viisime ruttu kraavi, poisid koristasid rattaid teelt ja mina lõugasin ennastunustavalt postiauto juhi peale.
Tegelikult oli ka juht alguses suures šokis, sest tema esimesed sõnad olid, et ma ju näitasin suunda. Pärast muidugi ta vabandas ja oli väga abivalmis. Minul aitas kõige rohkem rahuneda vastutulnud autost appi tulnud vana tädi, kes ütles, et aitab nüüd juhi peale karjumisest ja vaatame, kuidas lapsega lood on. Kuna meie plaastrid kippusid põlve pealt lahti tulema, siis palusime postiautost esmaabi komplektist leikoplaastrit ja sidemerulli. Autojuhil tuli ka hea idee lapsele valuvaigistit anda ning andsin Luukasele igaks juhuks ka ibuka sisse. Tõenäoliselt aitas see edaspidise sõidu osas tublisti. Nüüd õhtul on näha, et toimus väga väga õnnelik õnnetus. Põlv on täitsa korras. Õnneks ei ole mitte haavad vaid tugevad kriimud ja Luukas ütleb, et isegi uut suurt plaastrit pole peale vaja.
Edasi kulgesime lühikeste pausidega, sest “suur puhkus” oli ju tehtud. 7 km enne Teersalot nägime ESIMEST! poodi terve päeva jooksul. Kuna jäätise valik oli seal aga kehv, siis jõime hoopis limonaadi. Lisaks saime ära täita ka veepudelid (iga ratta küljes 1l), mis olid leitsaku tõttu tühjaks saanud. Teersalosse jõudes oli meil õnneks peaaegu tund praamini nii, et jõudsime hülged vette viia. Peale kiiret, kuid vajalikku suplust läksime ruttu praamile ja saime pisitillu praami, pisikeses puhkeruumis istuda pehmes toolis, süüa hommikul ostetud saiu ja koguda jõudu viimaseks 17 kilomeetriks.
No comments:
Post a Comment