Hommikul lasime poistel magada päris kaua, sest eilne 45km ülesmäge tülitsedes väsitas nad ära. Esimesed linnupojad ärkasid meie sahistamise peale 9 ja viimased unekotid äratasime10 ajal. Hiline ärkamine aitas ka tujude paranemisele kaasa ning hommik oli karge ja kerge. Karge sellepärast, et öösel oli kõvasti sadanud, õhk oli niiske ja Geta otsas puhus jahe tuul ning kerge sellepärast, et kogu “matid, kotid, telk ja asjad kokku” olme oli vähendatud kujul ja tubastes tingimustes.
Peale hommikusööki kadusid lapsed metsa mängima ning meie Ergoga lõpetasime pakkimise iseseisvalt (kotid rataste külge). Geta mäe otsas torni külastama me ei jõudnud. Hilise ärkamise tagajärjel saigi lihtsalt õigel ajal liikuma, et jõuda jalgratta praamini, mis viiks meid põhja Ahvenamaalt Godbyt uuesti läbimata läände. Jalgrattapraam on pisitilluke pota-pota paat, mis näeb välja nii pisike, et vaevu püsib vee peal mõne reisijaga, aga praamijuht pakib sinna vabalt 40 jalgratast! Praam väljus küll Benita soovitatud kohvikust, kuid sealgi kahjuks ei olnud meil aega hilise ärkamise tõttu (jälle!) kohvitada.
Edasi kulges mõnus tee kõva vastututuulega mööda sellist piirkonda, kus vist küll igal majapidamisel oli oma veski, loomad ja sibulapõld. Need sibulapõllud lõhnasid nii, et juba kaugelt sai aru, mis põlluga tegu on ja tegid silmad ette meie Peipsi mammidele. Loomad olid sama selgelõhnalised.
Ilm oli piisavalt tuuline, et selles imeilusas rannas käisid vees ainult Siimon ja Luukas ja nemadki ainult solberdamas ja ahvenaid jahtimas. Mina samal ajal aga jälgisin hirmuga tumemusta pilve meie lähedal. Katsin oma kotte vihmakatetega ja kiirustasin puhkepausi lõpetama. Hakkasime siis laste kurvastuseks pilve eest ära kihutama. Ma ei tea, kas see oli hea või halb otsus, mõtetu puhkuse katkestamine või pääsemine, aga umbes 3 km peale meie pikniku platsi oli näha, et hein sillerdab ja asfalt on märg. See pilv igatahes oli oma luugid avanud, aga mitte õnneks meie kohal. Jõudsime vastutuules kohalikus mäestikus rühkides kuivalt oma lemmikmaastikuga kämpingusse ja püstitasime oma majad veel kergelt vihmamärjale murule.
Poisid käisid õhtul ka ujumas, aga mina keetsin sel ajal kartuleid. Vesi on küll soe, aga õhk pigem jahe - eelistasin sooja dušši. Ometigi see rand on mu lemmik oma lamedate kividega, mis laugelt vett mööda kulgevad ja siis uuesti uueks saareks tagasi vee peale ilmuvad. Lapsed said kõndida saartele ja vaadata merepoolt neid kõiki imeilusaid vette avanevaid paadikuure (elu sees ma ei usu, et nad seda tegelikult ka vaatasid).
Täna sõitsid tublid lapsed 36 km vastutuult. Siimon väntas üle poole teest ise ja Luukast vaesekest ei saa me aidata rohkem kui hüva nõuga käiguvahetusel. Tegelikult Ergo tõusudel võimalusel lükkab seljast ka.
No comments:
Post a Comment