3. Päev - Mussalo - Taivassalo - Kustavi - Brändö

Öösel ärkasin suure müristamise peale. Ma ei mäleta, et oleks hirmsasti sadanud, kuid müristas küll kõvasti. Lisaks häiris ka see, et see matt, mis tundus eelmisel ööl, et on katki, oligi tõepoolest katki. Ja üks teine veel, mis eelmine öö oli poiste telgis olnud, kuid seekord meie telki sattus, oli samuti löss. Need on meie esimesed matid, mille oma esimese palga eest olime ostnud ning kindlasti oli ka aeg need mattide surnuaiale saata, kuid kahju, et me seda enne matka ei teadnud. Hommikuti ja õhtuti on nii palju toimetamist, et ei ole momenti auke taga ajada. Pealegi pole üldse tõenäoline, et matis on auk - ju laseb lihtsalt ventiil läbi. Seega hetkel on kaks matti külje all rohkem niiskuse ja külmakaitseks ning magamise tunne on maalähedane.

Hommikul ärgates oli küll ilm pilves, kuid niipea kui alustasime kottide-mattide pakkimisega tuli päike välja ja hakkas meid kütma. Kartus või hoopis lubadus, et jääme täna vihma kätte oli taaskord asjatu. Ergo, kes jälgib yr.no’t, ütles, et ta enam ei viitsi ilmateadet vaadata, sest prognoos reaalselt muutub iga tunni aja tagant täiesti vastupidiseks eelmise tunni prognoosile. 

Täna oli meie tähtsaim siht 16.30 väljuv praam, milleni tuli vändata 24 km Vuosnainenisse. Poolel teel praamile jäi meie tänase päeva ainuke pood Kustavis, kust tuli osta ära tänane lõuna, õhtu ja homne hommikusöök. Kuna toidu kogus kaheksale kolmeks söögikorraks oli märkimisväärne, siis seekord jagunes see 5 vanema inimese ratta peale võrdselt. Lõunaks saime meie ja kolm vanemat erinevaid häid salateid, kuid Luukasele ja Siimonile endiselt ei maitse MITTE MIDAGI! See vastab tõele. Nad pigem nälgivad kui söövad Soome pirukaid või valmis võileiba või Soome jogurtit või Soome kohupiima kreemi jne. Nende toitmine on kohutav nuputamine ja tekitab suurt peavalu. Kaupluse külje peal oli ka kraan, kust kohalikud inimesed ja meie said võtta vett. Kraan oli mõledud suurte kanistrite täitmiseks ning pudeliga liginedes oli tulemuseks purskkaev. Õnneks sai selle jahutuse osaliseks Ergo.

Tänane päev oli õnneks avariivaba ja juhtus vaid paar pikantsemat intsidenti. Enne poodi tillukesel hingetõmbepausil tuli ära Pärtli hammas. 

Peale poodi hüppas meie nina eest kaks kitse üle. Avariid ei põhjustanud.

Praami oodates proovis Ergo ühe sekundi puhata. Välja kukkus aga nagu alati:

 

Pisi maanteepraamil kohe peale Kustavit püüdis Ergo end üle reelingu upitades lastest pilti teha ja lasi oma prillid vette kukkuda. Oi kui pahased oleksime olnud laste peale… Tegelikult on aga mure mehe kõrgune, sest Ergo silmad ei talu päikest ja virvendavat vett. Uue prillilaadse toote äkki saab kahe päeva pärast Godby toidupoest.

Peale poodi - enne praami, armsaimas piknikupaigas järve kaldal, kus oli tehtud lastele super ujumisrand wc, riietusruumi, mänguasjakorvi, mini liumäe ja ujumiskaiga vallutasid lapsed ära üksiku minisaarestiku järves. Ühele vallutatavatest saarest tuli ronida mööda lamedat veeall olevat kivi ja pärast sai mööda sama kivi lasta liugu nagu mõnes veepargi mägijõues. Kolme poisi ujumispüksid on lihtsalt järvemuda-kivisamblikuga jäädavalt koos, kuid Patrik suutis nii palju lustida, et tema püksid said surmavad kahjustused. 

Peale pikniku olime juba piisavalt sügaval saarestikus, et autosid liikus väha, seega Siimon sai haakest lahti ja sõitis juba praamile ja sealt edasi täitsa ise. Tema kiituseks tahan ka öelda, et ta on teistega tempolt täiesti võrdne ja tema nö lahti laskmine ei häiri perekonda see aasta üldse! Saarestikus sees nägime oma 11 km jooksul 5 autot. Seega siin on kõigil poistel hetkel väga mõnus sõita.

Nii pea kui praam Brändö saarele jõudis, oli kohe selge, et oleme Ahvenamaa piirides. Asfalt, mis enne oli hall, oli nüüd punaseks muutunud. Maastik on küll sarnaselt kivine-samblikune-kaljune on siingi sama, kuid ikka kuidagi ahvenamaalikum. Hurmav on näha, kuidas üks saar on teise sabas kinni ja igas lahesopis on veel mitu imetillukest laiukest. Rääkimata minu lemmikutest - vette avaneva uksega paadikuuridest. 

Kogu Brändö teekonna vältel nägime endist vasakul (mandri pool) lähenevat pimendavat pilve, kuid pilv ei olnud häälekas. Mina salaja lootsin, et see pilv jääb merele, kuid telkimisalale jõudes alustas Ergo nii suure hooga majade püstitamist, et minagi sain aru, et see karikas meist siiski mööda ei lähe. Niipea kui telgid said püsti, tegi pilv luugid lahti. Õnneks on telgid otse tillukese köögi maja kõrval ja saime kiiruga kõik rattakotid köögimaja varju alla tõsta ning siis jõudu mööda asju lahti ja telkidesse sorteerida.

See kämping ei ole meie 11 aasta tagusest Ahvenamaa matkast alates muutunud. Võibolla on pisut rohkem siiski tasse ja taldrikuid juurde ostetud, aga vana üheraudne pliit, kriibitud pann ja kokkukukkuva plastikust aiamööbliga imepisike köögimaja on sama. Just selle kämpingu tarbeks olen kaasas kandnud igaks juhuks kahte kaussi ja tassi, kuid nüüd selgus, et täitsa asjatult!

Meile on kõik see tuttavlik ja vaim oli selleks valmis, kuid sama praamiga saabus üks (ma arvan, et Poola pere, isa, ema ja kahe pojaga), kes olid selle koha oludest küll lausa šokis. Ergo nägi selle naise nägu, kui ta kööki sisse astus ja kui vähegi oleks viisakas olnud, siis ta oleks tahtnud sellest hirmsasti blogi tarbeks pilti teha. 

Tänase päeva lõpetan Ergo kirjeldusega minust: Sa ju kogu aeg mäest üles minnes hingeldad ning hädaldad, et sa ei jaksa üldse rääkida. Ma arvan, et see on üsna adekvaatne kirjeldus. Luukas räägib mäest üles minnes küll, seega kõige nõrgem olen siiski mina.