Üürikene õndsus (sissekanne naistele)

Sellel nädalavahetusel maale minnes selgus, et meie lähimas külas toimub lauba-õhtal Seto jaanipidu. Oo kuidas hing ihkas, süda laulis. Oleme ammu tahtnud näha seda päris küla jaanituld ja mis võiks veel parem olla, kui veel ehe seto värk.
Tuli pidi süüdatama kell 21. Kell 20 asusime sööma, mina panin oma maimukese unele ja suuremad lapsed pesime puhtaks. Peale sööki tõusis arutelu - mida teha beebiga? Kas võtta kaasa käruga, kas võtta kaasa autoga, kas jätta koju üksi, kas keegi jääb koju valvama. Muidugi mõista meie armas pÄrIsori oli taas valmis end ohvriks tooma ja nõnda sai siis noorik pittu.

Ainult et pidu ei olnud üldsegi mitte päris.
Oli kohal:

• Disko
• Müügipunkt, kus sai Lays'i ja Coca-Colat
• Chillivad ja hangivad noored
• Tümakaga autod

Puudus:

• Setud
• Rahvariided
• Rahvalaul ja tants
• Vanad kombed

Ainuke päris asi jaanitulel oli tuli ja koduõlu. Otsustasime, et kuna tuli sai nähtud pildile võetud ja kui E ka ühe õlle ära joob, siis läheme koju tagasi. Limpsates tema topsi hakkasid ka minul neelud käima. Haarasin autost rattapudeli ja kobistasin endki meeste vahele koduõlle sappa, et märjuke orjakesele ja enesele koju kaasa viia. Müüja kiitis veel takka, et see on pigem kali, ei see purju tee!
Kodus jõin õlut, mõtlesin Kristiina Lauritsa tütrele, kes pidevalt imetades või rasedana koduõlut rüüpas ja õllemüüja julgustavatele sõnadele. Nõnda, ilma igasuguste süümepiinadeta, ajasin vähemalt ühele morsiklaasi täiele õllele päkad silma. Küll tuli hea tuju - mine või pittu tagasi. Aga nii pea kui silm hakkas kilama, hakkas kummitama ka Kersti Merilaasi luuletus, mida H mulle eelmine Jaanipäev saunas luges. Olime toona tõesti viimasena sauna läinud, kui toas olid lõpuks kõik väiksemad lapsed magamas ja toidud valmis, lauad kaetud ning külalised piisavalt kostitatud. Istusime siis laval ja H kinkis mulle vist eluks ajaks sellise luuleelamuse, et kohe üldse ei taha meelest enam minna. Näe, enam ei saa isegi õlut rüübata ilma, et vaikselt naer peale hiiliks ja ma ei tunneks seda  samastumise rõõmu pattu tegeva noorikuga.
Rikun nüüd siis ära ka teised noorikud. Lugege!

Hoiatus: armas meesterahvast lugeja - seda ilu võibolla sina ei näe nii kaasahaaravana. Võibolla saab sellest tundest aru saada vaid siis, kui sul on olnud see roidumus, aga samas ka niudest varvasteni kirendav kihu, kui oled näinud peale lapse söötmist seda huulilt nõrgund piimaniret vastu punetavat põske või tundnud, kuidas peab koju minema, kuna piimvalgu paisunud on põu.

KURI KIIGUTAJA

                                                     Kui noorik läheb lõbutsema,

                                                     tuleb kurat last kiigutama.

                                                     Rahvasuust

Lauba-õhtul, kui ju pere pestult põhku rühkis,
noorik üksi leiges saunas roidund liikmeid nühkis.
   Ja kui veega vihalehist puhtaks uhtis ihu,
   tundis niudeist varvasteni kirvendavat kihu.
Aknamulgust sisse hoovas täiskuu sapjat sära.
Simman kaikus küla vahel, lõõtsakääks ja kära.
   Pillihääl nii peibutav, et meeletuks võib minna.
   (Laadale läks abikaas, jääb paariks päevaks sinna.)
Noorik üle õuemuru tõttas jooksujalu,
vaikne oli karjaaed ja tukkus kogu talu.
   Umbses kambris ahjukere leiva lõhna uhkas,
   kilgid laulsid hälli ees, kus lapsukene puhkas.
Uinus nagu õieõile soputatud põhul,
kurgul käed ja jalad keras siidipehmel kõhul.
  Huulilt nõrgund piimanire leotas roosat põske,
   väike keha niiskeis mähkmeis unehigist rõske.
Noorik pilgu hälli heitis, vaiba peale laotas,
siis tare tagaukse vargsi lahti vaotas.
   Viskus otse läbi vilja, üles kopli kingust,
   pilli kutsuv kudrutus — see vedas nagu lingust.
Kastehein lõi põlve ümber, pidurdades ruttu,
oleks nagu järel helkund lapse unist nuttu.
   Sirelites tormilatern vabises ja kiikus,
   täiskuu paistel uljaid paare ratast-ringi liikus.
Ilgub pill, et kas see noorik kepsutaks kui varem,
raske naisetanu all ehk taldki tantsuks arem?
   Oh neid hulle helinaid — võib ogaraks see teha.
   (Perepoeg ei koju jõua enne hommist eha.)
Kahju ennist kallimat küll oli teele saata...
Arm on nõudlik — paremgi, kui praegu pealt ei vaata.
   Naisukest nii nägusat ei pidada saa peidus,
   rohkem veel kui piigast peast tal täna tahtjaid leidus.
Lõhkus lõõtsur, kiljus kaasa peiar ülemeelik,
saapasäärtel laperdamas kastelige seelik.
   Ladisesid aidavööril vahutavad vaadid,
   tasapisi turgutasid seal end targad taadid.
Tagurpidi tuigerdades, tiidakile tanu,
noorik kappa kummutas. No see vast oli janu!
   Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus,
   nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus.
Hüppas nii, et tanu paelad tilbendasid suhu,
üle nukra naise-põlve, vaevalise tuhu.
   Verevirn lõi pahkluu ümber, pidurdades ruttu:
   kuula, kuskilt kõrvu nagu kostaks lapse nuttu.
Kas ta vaibast välja siples, pahurdab ja puksub,
suhu topib rusikaid ja näljatusas luksub?
   Uinus nagu õieõile soputatud põhul,
   kurgul käed ja jalad keras siidipehmel kõhul.
Huulilt nõrgund piimanire leotas roosat põske,
väike keha niiskeis mähkmeis unehigist rõske.
   Kutsub pill — veel keerutada kas või ainsa ringi,
   tuju säärast kitsi elu iga päev ei kingi.
Alles siis, kui piimavalgu paisund põues tundis,
vägisi end tantsutiirult minekule sundis.
   Meeltes uim ja kuivand keelel lääget pärmi maiku,
   komistades kodu poole vaarus kesköö paiku.
Kes seal kiike kääksutab? Oh üürikene õndsus!
Kambris kurjakuulutavalt hälli jalas põntsus.
   Kuuesiilud võdisemas vastu sääremarju,
   vahtis naine laiul silmil sängiveerset varju.
Maimuke ei häälitse... Kas ongi enam hinges?
Issameie noorikul läks segi meelte pinges.
   Hüüdis püharistikest — ei võõras veelgi iitsa:
   äragi kuid tundis juba kübara ja piitsa.
Kahvatuna kumas läbi koidueelse hägu
koju jõudnud laadalise noor ja range nägu.