Hunnitu Peipsi

1. päev. 15 km. Vasknarva - Karjamaa

Jõuame õhtul kella 9 ajal Vasknarva. Puhub kerge põhjakaare tuul. Patrik pole 220 autosõidu kilomeetri jookul maganud ja on jorinas tujus. Beebi on maganud paarkümmend minutit ja on ka väsinud. Pakime rattad ülikiiresti kokku. Kuigi asju on palju, siis tegelikult oleme koorma viinud miinimumi piirile. Näiteks on kaasas beebi suletekk, aga tekikoti jätame maha. Mina kannan enda riideid, sööke, katelokki, vett, mähkmeid, ja matte-kotte-linu. E kannab enda ja laste riideid ja lohistab käru. Kärusse oleme pakkinud telgi, jalanõud ja ühe magamiskoti. Salaja sutskan endale kotti veel 2 õlut, ja asume Karjamaa telkimisala poole teele. Beebi jääb magama, Patrik aga mitte. Nagu heaks tavaks saanud jälitab meid mürin taevas ja õhus on tunda vihma lõhna. Kohale jõuame siiski kuivalt ja Peipsi võtab meid vastu päikese, äikesepilve ja vikerkaarega. Koorime riided seljast ja hüppame sisse. Algab meie seiklus (mille jooksul beebi kordagi ei nuta ja Patrik ärkab iga öö üles nutuga haiseb-haiseb).

2. päev. 59 km. Karjamaa - Piirioja
Hommikuks on ilm tuuline ja natuke kõle, aga ei saja. Keedame pudru ja pudru peale korjame vaarikaid. Laps sööb pudru nii hea isuga, et meie saame ainult riismed. Oma killavoori saame alles lõunaks kokku (ja nii iga päev) ja sõitma hakates tahaks Patrik juba lõunaund teha (ja nii iga päev). Nii me siis sõidame - Pärtel magab, Patrik kiunub, et ta ei saa magada ja meie üritame teda rahustada ja lõbustada. Peale 15 km sõitu
anname alla. Keerame randa mõni kilomeeter enne Kauksit, paneme telgi üles, kateloki tulele. Lakkamatu müristamine ei ole kuhugi kadunud, aga pilvede vahelt hakkab täpselt meie 10x10m raadiusse paistma päike ja saame nautida rannamõnusid. Muidugi mõista Patrik meie pausi ajal ei jää magama. Supleb ja sööb ja magama panekul ainult lollitab ja rullib ennast telgis siia sinna. Lõpuks pakime asjad kõik taas kokku ja asume teele, kaasas lubadus Patrikult, et ta enam kärus ei kiunu.
Õnneks lapsed jäävad mõlemad magama ja saame ära sõita meie sõidu halvima teelõigu - 20 km suurt maanteed kuni Mustveeni. Mustvees otsustame, et sinna me ööseks ei jää ja linnas patseerida ka ei viitsi. Teeme ühe pikema jäätisepausi ja asume teele tänavkülla. Pärtel eeskujulikult magab ja Patrik tutvub kohaliku arhitektuuriga.

Vahepeal on tuulest saanud purgaa. Piiriojale jõudes käin mina ujumas ja kuigi Patrik nõuab ka vette, siis me ei julge teda lasta, sest 1) me kardame, et tuul viib ta Jõgevale; 2) varvastega vees olles võib laine üle pea käia. Õnneks on telkimisalaast natuke eemal põõsad ja lehtla, kus saame varjulisemas kohas õhtustada ja laagri püsti panna.



3. päev. 47 km. Piirioja - Varnja

Peipsi ülemises servas haarab silma ilus rand, räämas suvitusrajoonid (kus siiski on sees suvitajad) ja suitsukala müük. Siis tuleb maantee, mis on igav, kuigi kohati ilusa Peipsivaatega ja siis Mustvee. Aga peale Mustveed hakkab alles see päris Peipsi oma külakeste, sibulate, vanade papide, rätikestega mutikeste, vene hingede, majakeste, Peipsini viivate kanalite ja kõige muuga, mida tahaks ainult endasse ahmida. Majade ja tänavate ilu ei suuda kirjeldada. Need on ehtsad. Liiga šikid. Tänavatel on ikka veel kaevud ja kaevude juures kärude ja pangedega papid. Ju enamikes majades pole veel vett.
E'le meeldis see, et kõik antennid majadel olid Venemaale suunatud.

Mulle meeldis see, et tuulelippudeks pole mitte kuked, vaid kalad. Veel meeldis mulle, et kõikide akende ees (ka neis majakestes, mis olid peaaegu kokku kukkumas) olid pitskardinad. Need kardinad, mis olid oma aja ära elanud, rändasid marjapõõsastele. Ei näinud ühtegi marjavõrku ega katteloori peenramaal, igal pool oli puhas pits.

Õhtuks jõuame Varnjasse. See reis olime ette valmistunud ja teadsime, et Varnjas on telkimisala. Kohale jõudes avastame aga, et telkimisala on parmudest kubisev mahajäetud võpsik, mis on seal paiknevate vanade kämpingute jäänuseid täis (tõlge: klaasikilde ja igasugust muud prahti). Telkimisplatsi omanik on tõre vana dresspüks, kes on telkimisala lähedale teinud tohutu kulupõletamislõkke. Haisu järgi tundub, et sekka on visatud ka mõni kumm ja paar prügikotti. Vanamehega ei saa me kuidagi jutule - kui üritame küsida, et kas tal on mõnda siledamat platsi ka, siis saame vastuseks, et tema pole kohalik ja üleüldse tema ei tea midagi. Lõpuks, kui oleme 5 minutit nõutu näoga üksteisele otsa vaadanud, ütleb vananäss, et 100 meetrit edasi on ühel mehel suur muruplats ja me võiks tolle käest küsida, et kas ta lubab meil seal öö veeta. E läheb luurele ja ma jään lapsi lõbustama. Tagasi tuleb E heade uudistega. Sõidame natuke edasi ja saame ööbima maailma kõige ilusama hoovi peale. Peremees kütab meile sauna ja lubab meil käia oma maja katusel vaadet nautimas. 

 

 4. päev. 53 km. Varnja - Tartu
On kätte jõudnud meie reisi kõige raskem päev. Tuleb sõita vastu tuult ja kruusateid. Eesmärgiks on jõuda Kavastu parvele. Alternatiiv oleks muidugi mööda asfalti Tartuni põrutada, aga see tähendaks meile Jõhvi-Tartu maanteed, millel ei ole korraliku teepeenart ega midagi. Esimest päeva on väljas ka päike ja kuumus on lõõskav. Sõit on raske nii meile kui lastele.
Vastu tuult rühkides hakkavad meil pead valutama. E avastab endalt puugi. Lapsed ja ise kah tahaks kruusateel loksumise asmele lesida Peipsis, aga vaja on jõuda edasi, kuna kruusatee ääres pole ühtegi varjulist kohta pikema pausi pidamiseks.

Kavastusse jõudes näeme, et temperatuur on varjus 27 kraadi. Peale jäätise õgimist suundume jõkke, aga isegi jõgi ei aita pead selgeks teha. Peale parve oleks meie järgmise plaanitud ööbimispaigani 10 km, kuid me oleme väsinud. Minul kukub asju sättides E ratas kummuli ja lõhub mu jala. Peale parvesõitu avastame aga, et minu ratta tagumine kumm on kruusateel lõhkenud ja ratas on lausa velje peal. Me kumbki ei jaksa kummi vahetusega tegeleda ja otsustame liikuda edasi pumpamise pause tehes. Lisaks suudan veel halva käiguvahetusega keti maha saada ja siis on selge - võtame suuna Tartule ja 10 km taganttuule asemel sõidame 20 km tugevat vastutuult Tartu poole. Maantee vältimiseks läheneme Luunja ja Ihaste teele ja Ihastes muidugi eksime majade rägastikku ära. Tundub, et me ei jõua iialgi kohale. Õnneks on meil aga E telefon, mille vahendusel saab ühendust satelliiditädiga, kes meid siiski meie autoni juhatab. Autot nähes teame kogu perega, et tahame kohe suuna kodu poole võtta. Ei mingit ööd enam ula peal. Kodu kutsub.
Selleks korraks on seiklus lõppenud, aga autos Patrik juba arvas, et homme võiks sõita Pennu juurde. Rattaga.