Kadunud elu

Eelmine nädal neljapäeva saabusin koju hilisõhtul. Autoga koju sõites helistasin veel E'le ja küsisin, kas ta soovib ka koju tulla, aga tema oli veel Valli baaris, akordioni mängija lummuses, millimallika küüsis ja keeldus. Koju saabudes läksin oma lapsukese ja kümne kodinaga tuppa ja ei märganud, et tõenäoliselt olin maja ette maha pillanud oma telefoni.
Öösel magama minnes tahtsin aparaati padja alla panna, kuid ei leidnud üles. Mõtlesin, et ju ta autosse jäi ja ei liigutanud ennast. Nõmmel ei juhtu ju mitte kunagi mitte midagi!
Hommikul ei leidnud telefoni ka autost ja E otsustas mind positsioneerida. Selgus, et olen Mustamäel.
Päeva peale liikus telefon Viru tänavale ja Tammsaare parki. Seejärel käis telefon vahepeal Mustamäel lõunat söömas ja peale kerget kosutust võis teda taas soovi korral kohata Balti jaama kandist või vanalinna tänavatelt. Kahjuks aga positsioneerides saad sa teada vaid üldise asukoha, aga täpset kohta teada ei saa. Politseile sai edastatud küll positsioneerimise pildid, kuid politsei ei saanud ju minna Viru tänavale ja teatada, et kelle käes on varastatud iPhone, andku kohe tagasi.
Telefoni hoidsime lahti kaks päeva, aga temaga minema jalutanud tüüp ei teinud ühtegi kõnet ega ei kasutanud kordagi Internetti. Oleks ta siis kellelegigi helistanud, oleks saanud politsei asja edasi uurida, aga tüübil paistis olema taipu. Ainult, et nii palju tal taipu siiski ei olnud, et ta haaras endaga kaasa telefoni, mis pealt nägi välja küll iPhone, kuid seest oli päris kasutatud - kõlarid ja mikker ei töötanud ja helistada sai ainult kõrvaklappidega, väljalülitamise nupp ei töötanud, vaigistamise ja helina peale panemise nupp ei toiminud ja üleüldse tegu oli kõige vanema telefoni versiooniga ja isegi tarkvara uuendus oli tegemata.
E saatis päeval telefonile sõnumi, et telefon on kaotatud ja tagastamiseks helistada numbril xxx, kuid hiljem kahetsesime, et ei saatnud V õpetuse järgi hoopis sõnumit, et ostame tagasi, helista numbril xxx. Müügisööda allaneelamise puhul oleksime kohale saabunud ja jobule peksa andnud. Aga mõtteks see jäigi, kuna selleks hetkeks oli varas juba aku nii tühjaks saanud, et telefon oli end välja lülitanud. Muide mina kaotasin laustühja akuga telefoni ära ja varas pidi teda kohe leides laadima, kartes vist, et ta ei arva koodi ära. Telefon oli sees järgmise päeva õhtuni ja täislaetud telefoni tühjaks saamiseks pidi tüüp küll kõvasti vaeva nägema. Mul ei olnud telefonis isegi ühtegi nõmedat ralli mängu. Mängudest olid olemas ainult geograafia ja matemaatika mäng.

Aastat pool tagasi juhtus minu kursavenna R'ga hullem lugu, mis juba ammu on oodanud, et keegi selle kirja paneks:
R saabus öösel lennukiga töölt Saksamaalt. Ööseks pidi ta oma tuttava juurde Lasnamäele minema, kuid hilisest kellaajast tingitud ajutöö tõttu ja üleüldise mobiiltelefoni ajastu raames ei teadnud ta täpset aadressi. Saabunud enam-vähem sihtkoha lähedusse ja hakates helistama tuttavale selgus, et tema isiklik Eesti telefon on lootusetult tühi. Töökoha telefon aga oli uus iPhone ja sinna sisse vana parsa Nokia suur SIM ei mahu. Saksast saadud töötelefoniga aga Eestis kõnesid teha ei saanud ja R oli lootusetus olukorras.
R arvates ÕNNEKS nägi ta taamal õhtut nautimas kaht pisut purjakil olevat vene noormeest (armas lugeja, aimad halba? Tead seda nalja, et peksa on, suitsu tahad?). R, kes on vana optimist ja paadunud inimesteusaldaja astus noormeeste juurde ja küsis, et kas ta saaks telefoni laenata, et teha üks kõne. Muidugi on Lasnamäe inimene joomas peaga sõbralik ja andiski talle telefoni. Nüüd võttis R taskust välja uue iPhone'i ja vaatas sealt numbrit. Seejärel sisestas ta numbri saadud telefoni ja seni kuni tema helistama hakkas, küsisid sõbrad naabrid temalt iPhone vaadata. R andis telefoni noormeestele, tegi oma kõne ära, sai aadressi, andis naabri telefoni tagasi ja küsis siis ka enda oma tagasi. Vastus oli, et mis telefon. R vastas, et iPhone noh. Vastus kirjutati talle näkku. Õnneks oli tal kaasas ka lumelaud, millega ta sai mõningad järgmised löögid blokeeritud, kuid Eestlasele mitte omaselt ei kasutanud ta seda serviti. No ei tea, kas olekski saanud üksi kahe vastu. Naabrid lasid jalga Lasnamäe nurgatagustesse ja olid õnnelikud uue telefoni üle, kuid kogu varastamisprojektiga ei näidanud nad siiski üles ülimat taiplikust - olid nad ju oma telefoni laenanud R'le, ja too oli ju oma sõbrale helistanud. Seega nende number oli ju olemas ja politsei sai nad kiirelt ja lihtsalt tuvastada.

"Pilt hetkest kui paistetus alles hakkab tekkima"

Mina muidugi küsisin R käest, et mida sa sellest loost õppisid ja kas sa nüüd ikka veel usaldad inimesi. Tema oma piiritu optimismiga vastas, et muidugi usaldab, aga eks ta nüüd katsub ennast juba esimese löögi ajal kaitsta. Aga mida mina sellest loost õppisin? Paistab, et suurt ei midagi ja pidin ikka oma vitsad ise saama.
Peale seda vargust hoiame ust rohkem lukus, vaatame, et pagasnik oleks rohkem kaetud, hoovi ei jäta lumelabidatki ja turvaline Nõmme sai meie jaoks teistsuguse, natuke Lasnamäe laadse, tähenduse.

Eile lülitusin õnneks taas võrku ja olen kättesaadav. Nii et nüüd kallis sõber, helista mulle (mitte hommikul vara) ja tutvusta ennast selgelt ja kõlavalt enne kõne alustamist, kuna mul ei ole enam ühtegi numbrit ja mul ei ole õrna aimugi, kes minuga mingit asist juttu rääkida püüab ning tõenäoliselt väikelaps mu kõrval paneb mu telefonist vestluse kuulmise proovile.
Kui helistada ei taha, võid ka e-mailiga oma numbri saata, siis on tõenäosus suurem, et mina kunagi ka sulle helistan.