Patrik, peale peaaegu kahte magamata nohust ööd, magas täna hommikul üheksani. E tegi kodus tööd ja mina sain magada poole kümneni.
Ärkasin selle peale, et E puges mulle voodisse kaissu, kaasas ärkamise lõhnast tulvil kohvitass. Ribikate vahelt paistis tuppa päike ja aknapraost voolas sisse kevade hõngu. Teises toas mängis kõvasti mingi igivana Jää-ääre plaat, millelt kostus parasjagu minu lemmik laul Viidingu sõnadega "Me laualinad nurmedel on pleekind...". Ajasin ennast voodist välja, võtsin Patriku sülle ja tantsisin temaga liibekat usun et lausa veerand tundi. Patrik oli üdini kirglik tantsija, vahepeal toetas oma lõua mu õlale, vahepeal kallistas ja vahepeal musitas mind.
Abielu on ilus. E teeb selle ilusaks. Isegi kui lapsel on nohu.
No comments:
Post a Comment