Enamik emasid ahmivad süüa siis, kui laps on väike ja nõuab pidevalt süüa ja kussutamist, aga mina ahmin nüüd, et üldse süüa saada. Patrik sööb sama palju kui mina. Õigemini, ta pigem lähtub loogikast, et kõigepealt sööme väikese Peetrikese toidu ära ja siis sööb iga üks oma. Kusjuures mina olen eksole Peetrike.
Homme on meil plaan Kõrvemaa maratonile minna ja seetõttu oli mul täna plaan makarone süüa. Esimene katse oli TTÜ kohvikus. Laps magas akna all. Võtsin spagetid singiga ja laua poole kõndides ärkas Patrik ja tuli sööma. Minule jäi mahl ja salat... Õhtul tegime kodus makarone. Katse kaks. Andsin Patrikule söögi ette ja üritasin enda sööki võimalikult salajas mugida, kuid ta sai ikka jaole ning tühjendas ahvikiirusel mu taldrikut just nimelt makaronidest. Mina hakkasin samal ajal teisest otsast ahmimima. Kohe tobe tunne oli, polegi kunagi nii puginud. Nüüd valutan toas kõhtu ja vaatan aknast kuidas makaronisõbrad õues toimetavad.
Pole siis ime, et nii kõhnaks oled jäänud...:)
ReplyDelete