Kevadine jooksuaeg

Registreerisime end E'ga mõlemad Kõrvemaa maratonile. Teadsime küll, et lapsehoidjatega on sel ajal kriis, kuid otsustasime, et kuidagi ikka saab Patrik hoitud. Muidugi suutsid H lapsed endale selleks ajaks nohu muretseda, et mitte ema koormust suurendada ja sinna Patrikut anda ei saanud. Käiku läks plaan B. Maratoni hommikul sõitsime Mudaaugule ja võtsime ühes Patriku suurima sõbra Taadi. Taadile lubasime, et jookseme vaid poolteist tundi (julge lubadus, mida kahetsesin juba esimesel kilomeetril!), leppisime kokku kohaliku lapsehoiuga, kuhu võeti lapsi alates 4ndast eluaastast, et Taat ja Patrik annavad kahepeale kokku õige keskmise vanuse ja vajadusel osutavad nad Taadile abi.

Patrikule võtsime kaasa ohtralt Ella's kitchenit, küpsiseid, juua, käimise traksid, et Taat saaks temast mõistlikul kõrgusel kinni hoida ja teda rihmast tagasi tõmmata kui ta liiga kaugele jooksma hakkab ning varustasime ta vesti sildiga, kus oli Taadi mobla number ja kiri, et "Kui ma oma Taadil eest jooksen, siis viige mind lapsehoidu".

10 minutit enne starti väsis Patrik ära ja kukkus minutiga kärus magama. Meie kobisime E'ga oma stardikoridori ja jätsime Taadi magava lapsega päikselist ilma nautima. Patrik oli imeline, magas terve tunni ja ülejäänud aja keeldus Taadil vankrist välja tulemast ja nõudis vaid, et talle autosid ja punaste nägudega inimesi näidataks. Vaja ei läinud ühtegi mänguasja ega ühtegi küpsist.  

Stardikoridori läksime üsna viimasel minutil ja start tuli minu jaoks nii järsku, et pulsikella sain tööle alles paarsada meetrit peale starti. Seetõttu oli ka minu distantsiks 15,75 km, mitte lubatud 16. Start ise oli Kõrvemaale iseloomulikult sujuv ja kiire - ei mingeid troppe ega jorutamisi. Kõik said kohe omas tempos liikuma. Jooksul saabus minu kõige suurem üllatus kohe alguses. 10 km/h on sel aastal mulle liiga suur tempo. 45 selle aasta jooksukilomeetrit ei ole üle löönud eelmiste aastate puudujääki lihastes ja ülejääki pekis. Selle aasta mõnusaks tempoks on kujunenud 7km/h. Stardis üritasin E'l sabas püsida ja tõmbasin ennast täiesti lestaks. Taastusin alles 9ndal kilomeetril ja tempot suutsin hakata tegema poolteist kilomeetrit enne lõppu. 

Üks tuttav, kes must mööda jooksis, küsis, et mida ma rihin. Vastasin, et joogipunkte ja finišit. Mingit aega ma küll oma olematu vormiga teha ei üritanud.

Näitajad:

Aeg 1:40:35

Koht 531 (690nest lõpetanust)

Koht naiste seas 99 (kokku oli naisi 135)

Maksimaalne pulss 184

Keskmine pulss 163

Kulutatud kaloreid 956

Maksimaalne kiirus 12,4 km/h

Keskmine kiirus 9,6 km/h

Näitajad:

Aeg 1:31:35
Koht 403 (690nest lõpetanust)
Koht meeste seas 197 (kokku 555 meest)
Maksimaalne pulss 196
Keskmine pulss 171
Kulutatud kaloreid 1423
Keskmine kiirus 10,6 km/h




Pärast jooksu võtsime taas rahulikult, sõime suppi, E ka karastas end külma dušiga (soe vesi oli jälle otsas, nagu heaks tavaks saanud), mina loobusin külmast saunast ilma kuumade meesteta ja mõnulesin niisama liivakastis. Parklast sõitsime välja taas viimasena ja võtsime suuna kevadiselt täis Jägala joale. Sport ja kultuur peavad ikka koos esinema eksole.

Kodus registreerisin ennast ja H'd ära Maijooksule. Lihtsalt selle pärast, et kuna ma jälle olin kui aeglane post raja ääres ja pidin esimesed 9 km taluma seda, et kõik must mööda jooksid. Samuti viskas ka kopa ette see eilse joomise järgne higihais, mida minu stardigrupi (kõige viimane grupp) mehed mööda tuhisedes levitasid. Loodetavasti Maijooksul tunneb vaid Chaneli parfüümi ja raja ääres jagatavate maasikate hõngu.