Kaks mõtet

Patrikul on nüüd kaks mõtet järjest. Ei ole enam selline prosta poiss. Kui varemalt oli mäng selline, et mina veeretasin talle mootorratta ja tema naeris, püüdis kinni ja jäi ootama, et millal uuesti veeretatakse, siis nüüd on mäng selline: Patrik on diivani nurga all ja mina pean talle diivani alt veeretama mootorratta. Kui see jõuab temani, siis ta paneb mootorratta kastiauto kasti ja lükkab kastiauto mulle. Mina võtan kastist mootorratta ja saadan talle tühja kastika tagasi ning siis saadan uuest idiivani alt ka mootorratta.
Või siis selline mäng: minu käes on käpiknukk. Patrik toob käpiknukule Humeri pudeli, käpiknukk võtab pudeli ja peab seda endale ninna laskma. Kui see toiming on tehtud, siis võtab Patrik pudeli tagasi ja läheb peidab ära. Käpiknukk peab tegema uuuu ja otsima pudelit ja Patrikut. Kui pudel ja Patrik on leitud, siis hakkab kõik otsast peale - Patrik toob pudeli jne.
Mänguasju muidu Patrik kohtelb aegajalt karmilt. Taob nendega vastu maad või viskab neid arvates, et need peaksid lendama nagu pall, kuid tal on üks mänguasi, mida te kunagi ei peksa, tao vaid kohtleb, pean ütlema, lausa hellalt. Selleks on üks traktorist, kes osaleb meil igas mängus ja kelle kadumine võib tekitada Patrikus suuremat kurvastust ja ängi kui minu minema minek.

 

Lisaks kõigele muule on Patrik arusaaja ja selgitaja. Üks päev, kui kaminas tuli all oli, tahtis Patrik puutuda õhutusavade nuppe. Ütlesin, et see on ai ai, et tuli on all ja praegu on kamin kuum. Patrik ruttas kööki stepsli juurde ja näitas näpuga selle peale. See on ka ai ai! Vot nii - sai aru ja selgitas meile, et mida ta veel ei tohi puutuda.