Ah et kes olen? Eks suvi kes muu!

Suvi on röövinud igasuguse vaba aja ja blogi pidamine, mis nüüd oleks kõige mõistlikum, on totaalselt tahaplaanile jäänud. Nüüd ju saab alles elada. Iga päev on midagi uut ja põnevat teoksil ja koduseid päevi tuleb harva ette (mille tõttu on meil kodus tohuvapohu, kuna koristada ei ole samuti aega). Mina olen pidevast õues ringi hulkumisest nii tedretäpiliseks läinud, et võin juba Pipi ametile kandideerida ja E'ga mõlemal meil on seljad pruuniks põlenud.
Vahepeal pidasime grandioosselt ära E sünnipäeva. Patrik lasi isegi minul pidutseda. Ühesõnaga oli peol väga hea laps kuni kella üheksani ja siis läks väga kenasti tuttu, nii et mina sain tema esimese söögiajani vabalt pidus olla. Esimest korda külastas Patrik ka suitsusauna ja tutvus ehtsa kasevihaga. Kunagi kui rohkem aega on (sügisel???), siis paneb E pildid ka dropboxi üles.
Päris sünnipäeva päevaks tegin E'le pisikese küpsisetordi, millele kirjutasin marmelaadiga peale 26. Küll E mõtles, et miks need marmelaadid nii ebakorrapäraselt seal on ja üldse ei saanud aru numbrist. Pole ka ime - ta sai ju 27!!! Tundub, et mul oli peast palav olla. Pildi tegemise ajaks panime küünla keskele, et mitte keegi sellest kunagi teada ei saaks.

Tort on aga seetõttu nii vildakas, et üks tükk on tehtud Digestive küpsistega, et ma ka ikka süüa saaks.

Palav on aga ka ja seetõttu ei saa eriti toas Patrik mähet kanda. Toas kipub meil ikka päeviti temperatuur 30°C tõusma ja siis on kergem Selveri jäätise leti vahel chillida. Aga kui juhtume tuppa, siis juhtub nii:

Nädalavahetuseks otsustasime rentida endale käru, mille peale muidu meie hammas ei hakka. Nii testimise mõttes. Tulemus oli loomulikult katastroofiline - nii mõnus oli, et naeratused oleks võinud kõrvataha kinni siduda. Üks õhtu tegime toas jauramise asemel Nõmmel tiire ja täna käisime Kakumäe elamurajooni ja rannaga tutvumas. Minu rattahooaeg on seega ametlikult 38km'ga avatud. Kärus on laps kukupai. Vaatab maju, nii nagu mind on õpetatud, ja kui ära väsib, siis jääb tuttu. Ärgates ei hakka nutma, vaid mängib kärusse kinnitatud leludega ja vaatab ringi. Meie unistame juba jalgratta matkast ja enam ei ole ma üldse nii kindel, et see peaks ära jääma.

Kakumäe rand oli ilus, kuid eesti keelt ei kuulnud küll kordagi. Selline Szolnoki kodune tunne hakkas kohe.
Laupäeval käisime aga T&S uue kodu talgutel. E sai mulda visata ja mina kasvatasin oma last, ehk ei teinud mitte midagi ühiskondlikult kasulikku. Pärast sai Juminda poolsaare üleval rannas käidud ja E isegi ujus. Pea ees pauhti vette. Ta oli ka loomulikult pealaest jalatallani mullane ja mina, kes ma ainult Patrikuga ringi patseerisin vajasin vaid varbavaheleotust ja seetõttu käisin mina ka ainult jalgupidi. Vabandasin end avalikult sellega, et ma pean end hoidma,  tegelikult aga lihtsalt kartsin külma ja olin nõme! Täna aga Kakumäel oli nii soe vesi, et kastsime isegi beebi peput pidi sisse. Veesoojuse vahe kahe ranna vahel on tajutav järgmistel piltidel (kusjuures möödas pole 24 tundigi):