Miks on alati elus nii, et kui keegi midagi head lubab, siis ei saa seda mitte üldse usaldada, aga kui lubatakse halba, siis läheb kõik täppi. Nii läks meil ka yr.no ilmaennustusega, mis lubas, et tuleb suur padusadu kell 7 hommikul ja sajab kella 11ni. Iseenesest ei ole ju hullu - sai lastel magada lasta, jõime kahekesi Ergoga rahulikult kohvi, tegelesime laevapiletitega (sest otsustasime sõita üle Helsingi täna tagasi koju) ning küpsetasime lastele kenakese kuhja pannkooke. Pakkimise osas tegin ettepaneku, et jätame kõik katkised matid kämpingu prügikasti, aga perekond otsustas üksmeeles, et viime ikka koju, sest kui ventiile vahetada ei saa, siis äkki saab kompressoriga suure pauguga matid lõhki lasta. Pärtel oli valmis kasvõi ise kandma, peaasi, et ikka pauku saaks.
Kui aga liiga hilja liikuma hakata, siis alati jääb midagi ära. Muidugi ma olen väikeste lastega reisides juba harjunud, et KÕIK jääb ära. Näiteks kuna Samuel jäi eile just enne Sålise sõjaväerajatisi ja vaatetorni magama, siis seal me ei peatunud. Kuna lapsed üleeile hommikul mängisid metsas, siis me ei käinud Geta tornis, kuna eile jõudsime väga hilja Käringsundi ja hommikul sadas paduvihma, siis ei saanud külastada Käringsundi loomaparki. Tagantjärele tarkusena ma muidugi kahetsen, et seal loomapargis (1 km meie kämpingust) kohe liikuma hakates pausi ei teinud, aga ma siiralt lootsin hommikul, et me kuidagi siiski jõuame Pommerni kolme mastiga purjeka peale. Sõitu alustasime kell 12, aga tuul oli nii vali ja vastu, et isegi mäest alla saamiseks pidi rasket tööd tegema.
Samas aega meil ju oli! Võisime teha imekauni pikniku Hammarlandi kirikuaias, kus Ergo parandas jälle ära minu 12 aastat tagasi ostetud matkasandaalid ja pika mustikapeatuse Samuelstorpis. Eelmiste rattamatka kogemuste najal teadsin, et peab olema kaasas piisavas koguses kaanega karpe, kuhu vajadusel saab panna poest ostetud pooliku võipaki aga ennekõike esikorilase Ergo korjatud marju. Pikalt sõitsime mustikametsade vahel ja arutlesime, et millal küll peatust teha. Siis nägime ühte ilusat päikselist kohta, kus küll palju marju ei paistnud, kuid see eest oli pisike teeke, kuhu sai rattaid parkida. Ütlesime poistele, et ah minge vaadake, mõne marja ikka vast leiate ja järsku kostsid metsast röögatused KARPE!!!!! Kõik kaanega nõud, ka pannkoogihommiku ja pikniku järel tühjaks saanud moosikarp prügikotist koogiti välja, pesti joogiveega puhtaks ning korjati marju täis. Vahepeal keeras täpselt samale metsarajakesele ka üks auto ja parkis end ära. Autost tuli ämbritega tädi välja ja asus Ergo kõrvale tööle. Tundus, et saime kogematta pihta siinse kandi parimale mustikametsale.
Tegelikult oli see üldse siinse kandi kõige populaarsem koht. Keegi oli siin käinud ka kakal ja Luukas muidugi leidis selle koha üles. Kuna sandaalid on väga lahtised, siis ta lisaks leidmisele ka tundis seda suurt tööd ja vaeva, millega keegi hakkama oli saanud. Meie Ergoga tundsime samuti seda, aga lõhnast. Küll mina nühkisin jalga märja salvrätiga ja Ergo sandaali veega, aga miski ei aidanud. Tuli seep välja otsida ja jalg ning sandaal korralikult joogiveega puhtaks pesta.
Mustikametsast liikuma saime alles kell 17.30 ehk selleks kellaks olid Mariehamnis juba kõik muuseumid ja kirikuuksed kinni. Edasine sõit kulges aeglases tempos, vastutuules ja peatusteta Mariehamnini välja. Seal ostsime piima mustikate tarbeks, nipet-näpet piknikuks ja suundusime Lilla Holmenile (jõudsime natuke enne poole kaheksa aegu). Kes pole Mariehamnis käinud, siis see on linna ranna saar, kus on imeilus rand, pikk ujumiskai, vees olev platvorm pikutamiseks ja vettehüpeteks, imearmas mänguväljak, kiiged, pisike madal ronimispark ja pisike loomaaed jäneste, kanade ning paabulindudega. Ilusate ilmadega lastakse paabulinnud holmenile ka vabalt jalutama, kuid eilne tormituul oleks nende sabad lendu viinud ja nad mõnulesid oma majas. Kanad ja jänesed on sellistes puurides, et lapsed saavad neid toita ning kõik linnud ja loomad ootavad laste ande.
Kuigi Holmenil lõõskas tuul ja minul oli külm, siis ometigi oli seal imeline olla. Kõikidele jagus tegevust ja 23 paiku oli sealt lausa kurb lahkuda. Sadamas vaatasime üle veel Pommerni, suure loojuva! punase kuu ning ütlesimegi hüvasti Ahvenamaale ning suundusime suurde sinisesse Siljasse, mis meid Helsingisse viib.
Kui tohutu Silja meie nina all kai külge tagurdas, siis ütles Siimon, kes matka alguses otsustas laevajuhiks saada, et ta vist siiski ei taha kapteniks hakata. Tundus vist liiga võimas vaatepilt sellele väikesele mehele.
Laevas ajasime kõik väsinud mehed duši alla, küürisime säärtelt nii palju ketiõli maha kui saime ja lasime lapsed vooditesse magama. Ei mingit jauramist kohtade pärast, kes üleval, kes all - kõik lihtsalt vajusid kuhugi. Ka mina. Ei öösel jaksanud midagi kirjutada.
Eile sõitis Siimon oma 20 tollise pisikese rattaga terve päeva ilma haaketa. 43 ja pool kilomeetrit vastutuult kõrgeid ja järske tõuse ilma ühegi vingumiseta. Ta on lihtsalt uskumatu! Kui keegi tahab Ahvenamaale matkale tulla ja otsib endale eriti rõõmsameelset ja head kaaslast, siis tean ühte soovitada!
Kõik poisid olid väga-väga tublid ja vaprad, et nad nende suurte ja raskete kottidega (iga päev lisandus iga kandja poisi kotti suur kogus jogurtit, piima, kartuleid, vorste, pumpernikleid, šokolaadi jms) jaksasid selle saarestiku ringi ära teha. Luukasel oli küll reisi jooksul kaks hüüdnime: “ei maitse” (samal ajal suu on lahti ja see, mis ei maitse üritab välja voolata) ning “ei jaksa” (mille peale ei tule ühtegi abi, vaid sunnitakse edasi liikuma) ja kohati ma ei teadnudki, kas raskem on vastutuul või vingutuul, kuid tegelikult hoidis tema oma üliterava huumori ja tabavate märkustega meie kõigi tuju pidevalt üleval. Ruubeni kohta tean nüüd kindlalt, kas ta on suur või väike - SUUR. Kindlasti suur. Ta oli heatujuline, kandis raskeid kotte, jaksas kõikides oludes sõita ja oli alati valmis veelgi raskust endale lisaks võtma. Pärtel ja Patrik on aga täitsa suured ja saavad ükskõik mis matkaga hakkama. Pärtel on hea sõitja, kannab raskeid kotte ning on parim lapsehoidja. Ilma temata oleks olnud väiksematega igas peatuspaigas raske. Patrik on aga juba mehe eest väljas igas töös ja muidugi ka sõitmises. Samuel on aga superbeebi, mis puudutab kärus olemist. Ühe korra pidime 5 minutit näitama multikat, aga kõik ülejäänud korrad läks ta kärru rõõmsalt. Kärus ta kas magas, vaatas välja, mängis oma autode ja dinosaurustega või vaatas raamatut. Mähkmeid kulus meil ainult igaks juhuks öösiti ja muidugi kakamiseks (sest ta ei mõista seda potti teha). Kärus oli Saamu ilma mähkmeta ja ilma ühegi õnnetuseta.
Helsingis manööverdasime kahe sadama ja rahvamassi vahel 3,5 kilomeetrit ning oleme laeva ära vahetanud. Kõigume juba Tallinna poole ja lapsed unistavad supist. Tallinna otsas jääb veel pisike rongisõit, sest laste jaoks on matk nüüd läbi ja ma ei usu, et keegi tahaks veel täna Tallinna rattateedega rinda pista. Oleme vist liiga ära hellitatud Soome mugava ratta taristuga ja läheme lihtsalt koju. Puhkama, mustika plekke pesema ja uut matka planeerima.
