Ruuben on kiire. Käib käpuli, tõuseb tugede najal püsti, ajab end istuma nii jalad ees kui ka jalad pepu all, istub, käib hommikuti tublisti potil, hambad järjest tulevad (all kaks, üleval üks ja nurgad väljas veel kolmel), on vali (kui oma tahtmist ei saa, siis teeb nii kõva häält, et kohvikus või rongis on lausa piinlik).
Magamisega on nii, et kui Nana teda hoiab, siis magab kolm tundi, aga minule tehakse neid kahekümne-neljakümne minutilisi sutsakaid. Öösel on vahel tubli, vahel mitte, aga ma üldiselt olen temaga rahul.
Lisasöögiga on lood täpselt nagu mu eelmiste lastega, et seda söön mina. Keedan beebile hea püree õunast-pirnist-suvikõrvitsast ja pärast söön selle ise ära. Putrudega on sama lugu ja enamik sööke jõuab oma lõpp punkti ehk vetsu, kõhust läbi käimata.
Pärtel arvab veel endiselt aeg-ajalt, et me peaksime ta Helenale tagasi andma, aga ikka läheb päev-päevalt olukord paremaks.
Aga siiamaani ütlevad kõik, et tal on selge pilk. Ta on meie härra Selgepilk.
No comments:
Post a Comment