Argipäeva naljahetk

Eelnev oluline info, et postitusest aru saada:
* Mina olen haige ja olen nakatanud ka lapsed. Kodus on kaks tatist ja palavikust poissi ning lisaks mina, kelle nohu on läinud nii suureks, et on hakanud silmadest välja tulema. Silmad on põletikus ja punased ja paranemist ei näi oodata kusagilt.
* E on mures ja helistab üks hommik ise arstile ning võtab endale minu-hoolduslehe, et ta saaks aidata haigeid lapsi kantseldada ja minul oleks võimalik terveneda. Lihtsalt olgu öeldud, et mu mees on sangar!
* Täiesti juhuslikult avastan, et meie auto ülevaatus on oktoobris ja kuna E on kodus, siis oleks ju erakordselt taiplik see kohe ära teha. Paneme mõnusa keskpäevase aja kinni, mil kõik peaks kodus korras olema.
* Öösel saabub meie kaissu magama Pärtel, kes küll on potil käinud, kuid kaanib-kaanib-kaanib vett. Lapsevanem haige ignoreerib muidugimõista uniselt fakti, et sel puhul oleks tark last kaks korda potitada ja hommikul ärgates saan aru, et laps, kes on end magama sättinud minu ja E padjale risti, on lasknud märjaks 2 patja, madratsi (kaitse paikneb meil täpselt nii, et ta püüab kinni õnnetused, mis ei ole padja peale tehtud) ja teki.

Ja nüüd siis argipäevast:
Saadan E ülevaatusesse ja poodi, kuna otsa on lõppenud nii pesupulber kui nohurohi. Olukord kodus on stabiilne, mänguasjad on laiali ja hommikusööginõud on koristamata.
Alustan otsast oma päeva, topin lapsed rohtusid täis ja panen masinasse esimese padja. Kuna pulber on otsas, siis lisan villapesuvahendit, mis on küll mõeldud käsitsipesuks, aga no tont temaga. Seejärel asun pesema lapsi. Kõigepealt Pärtlikese nina ja hambaid, lasen ta lahti ja kutsun hambapesule järgmise jõnglase. Pesen Pati hambad ja nina ning asun enda hammaste kallale. Peeglist näen aga enda tuppa suundumas Pärtlikest, kes on end silmini täis lasknud. Suust vahtu tulemas torman Pärtli poole, kes parasjagu meie voodisse üritab roomata. Hambahari suus, hakkan pissiseid riideid ära kiskuma. Pluus, sukapüksid, sussid - kõik on kusised. Kuna tallad on ka koos, siis see tähendab, et kusagil on lomp. Panen Pärtli ruttu kraani alla ja röögatan Patile, et ei lähe oma tuppa, kohe tagasi! Pati kõmbib pahaselt tagasi ja kisab, et miks ta ei või minna oma mänguasju võtma, kuid lokaliseerimata lomp jätab mu enesekindlaks.
Järgmisel hetkel aga näen pesumasinakapi ukse alt kurjakuulutavat pilti - vaht voolab ukse vahelt välja. Lasen märja, nohuse, palavikus Pärtli lahti ja avan kapiukse. Oh sa mu meie! Vale annus pesuvahendit on põhjustanud "potike keeda end" efekti. Vahtu voolab igast praost, kust masin vähegi võimaldab seda välja pressida. Hädaldades karjun POTIKE, ÄRA KEEDA, ÄRA KEEDA, kuid õiged võlusõnad on meelest läinud.
Taustal lippab märg Pärtel, saan masina kinni, haaran suvalise räti ja üritan takistada vahu voolamist igasse kapitagusesse urkasse. Jooksen märga Pärtlit püüdma. Kuivatan, aga riidesse panna ei jõua. Jooksen masina juurde. Kuivatan. Avastan suust hambaharja ja pesen oma hambad lõpuni. Karjun Patile, et ei lähe oma tuppa. Saan aru, kui mõtetu see on ja lähen kuivatan parem lombi (õigemini pesen vaibalt) ja tagasi masina juurde. Masin on kuri ja vahtu täis, aga õnneks seisab ja settib. Pesen, pesen, pesen. Kuna silmad on põletikus siis kasutan kaitseprille, mis meelitab kohale väikelapsed, kes tahavad prille omale ja näppida. Vahepeal saan aru, et Pärtel võiks ju riides olla. Riietan ja tagasi toimetama. Sellises olukorras on tegelikult nii, et ei tule isegi nutt peale, ainult naer. Nii ma siis lõkerdan ja kuhjan vahtu muudkui mõõtetopsiga kraanikaussi.

Aga tegelikult olen ma ju hooldatav eksju. Peaksin lamama silmad kinni, kummeli kompress silmadel, nii et ma isegi neid väikelapsi ei näe.