Lood pojukesest

Pati on hirmus rääkija. Tegelikult peaks tema väljendid ja fraasid iga päev blogisse panema, kuid neid on nii palju, et ma ei saa ju kogu aeg ka arvutis passida. Nii siis panen kiiruga kirja need ütelused, mida ta mulle viimasel ajal teatanud on. Muide enamasti tulevad tal head mõtted süües, nii et pidevalt keset hommikusööki tuleb kes-teab-kust mingi meenutus, mis tõestab mulle, kui hea mälu on ikka väikestel lastel.

• Pati: "Emme, kes oli meil külas siis kui vennake ovaali sisse sündis? (Ovaal on suur sinine ovaalne bassein)".
  Mina: "Kas sa mõtled tädi Ingridit?".
  Pati: "Jah, ta võttis esikus rohelise jope seljast ära.".
  Sellega on teema ammendunud. Ei tea kust tal see järsku meelde tuli, aga ju oli oluline.
• Keset sööki: "Emme, kui mina suureks saan, siis ma abiellun Naminaga (vanaema). Ja võtan vaisa (vanaisa) endale issiks.".
• Mina: "Pati, kelleks sina saada tahad, kui sa suureks saad? Kas politseinikuks, pagariks, ehitajaks, õpetajaks, autojuhiks, juuksuriks, metsameheks?".
  Pati: "Mitte kellekski. Ma tahan laps olla.".
• Pati ärkab hommikul kell 10.15 ja kui ta vaikselt toast välja tuleb, siis võtan ta sülle ja hellitan teda ja ütlen talle, et oled sa mul ikka üks unekott. Tund hiljem ärkab E. Pati jookseb E juurde ja ütleb: "Issi, ma olen üks tudukauss!".
• Istume lauas ja arutame kuidas sõtse lastel on hea elu, et neil on mitu keelt suus. Pati ajab oma keele hämmeldunult suust välja ja jääb nõutuks. Ta oli ikka arvanud, et teistel lastel on ka üks keel. Selle peale seletasime talle, mis see siis ikka tähendab, kui mitu keelt suus on.
• Kõnnime Nõmme turule. Turu poole liigub ka üks tädi, kellel on käimisel abiks raam. Kui me tema juurde jõuame, siis küsib Pati kõva häälega: "Emme, kas see tädi sureb varsti ära?".
• Kui mina jutustan Patile lugusid sellest, kuidas tema oli väike ja E jutustab Patile hundu lugusid, siis Pati on aru saanud, et kõigil on oma lood. Nüüd aegaajalt ütleb ta, et "Emme, tead ükskord meie pojakesega...". Neid pojakese lugusid on palju. On selliseid, kus nad on metsas ja tuleb karu ja nad peavad pojakesega Pennut karu eest kaitsema, või siis kus nad pojakesega hakkasid poodi minema ja pojake ei tahtnudki kaasa tulla ja veel miljon tükki. Nii et kui tahate jutte kuulda, siis küsige Patilt mõni pojakese looke. 
• Pati tuleb oma hoidja juurest ja ma küsin, et kas sa täna sõid ka L juures. "Ma sõin kala ja riisi. Aga see ei olnud ahven. Oli vaal vist.".

Minuga kodus olles ei jää Patrik minust sammugi maha. Kui ma lähen duši alla, siis toob ta kohe ruttu-ruttu oma suure puzzlede kasti vannituppa ja hakkab duši kõrval puzzlesid panema, ise öeldes: "Emme, ma näitan sulle kui vahvasti ma puzzlet panen". Kui ma praegu arvutis tohnerdan, siis tema samal ajal mängib, et ta parandab ehitusasjade kappi mu seljataga. Pärtel samal ajal toimetab miskit meie magamistoas ja temast ma ei tea midagi, aga Pati on kogu aeg silme all. Vahest muutub see lausa (heas mõttes) tüütavaks. Näiteks keedan süüa, Pati on minu sabas, kui järsku meenub mulle, et Pati toa ahju oleks vaja segada. Lähen kiirel sammul Pati toa poole. Pati avastades, et mind ei ole, tormab mulle järgi nagu tuulispask. Ahju juurde jõudes küsin: "Kuule poju, kas sa pead kogu aeg mu sabas jooksma?". Vastus: "Vahest peab ju natuke jooksma ka.".