Oli kätte jõudnud neljapäeva hommik, mil olin sõbrannaga kokku leppinud, et läheme külastame Babyfit treeningut. Sellise lastekarjaga nagu meil on, ei saa ju muidu trenni, kui ainult siis kui lapsed kaasas.
Juba öösel üritasin hakata välja mõtlema vabandusi, et miks ma minna ei saa: keegi lastest on haige (aga ei ole), et beebi unerütm läheb sassi (aga mis siis), et raha ei ole (aga on). Ühtegi vabandust ei olnud kahjuks ja olin juba valmis sõprust maha salgama, kuid sõbranna teatas, et ka see ei vabandaks mind ja trenni peab minema.
Egas midagi, pakkisin asjad ja lapsed kokku ning sõitsin autoga trenni (selle asemel, et sinna jalutada, et pekki natukegi rohkem kuluks).
Trenn hakkas kohe peale suhteliselt kõva tambiga - ei mingit rahulikku soojendust. Ja selliselt ta jätkuski terve tunni. Ei saanud hingegi tagasi tõmmata. Lisaks igasugustele kükki-püsti hüpetele ja toenglamangutele pidi ka vahepeal lapsi jälgima. Et nad ei kisuks teistelt oma mänguasju tagasi, samal ajal teiste omi endale pidades, et nad ei kakleks, kukuks, nutaks. Poisid olid mul ideaalsed: Pärtel magas esimese otsa üldse maha ja siis kui ärkas, vaatas ülejäänud trenni selili olles lakke. Patrik oli rahulik, mängis, vaatas raamatut. Ainult vahepeal jagas ühe nohuse poisiga oma mänguasju ja õunu-porgandeid. Tõenäoliselt on nüüd meil paari päeva pärast nohu majas, kuigi koju jõudes pesin seebiga käed ja lasin kõik mänguasjad antiseptikuga üle. Aga ühise söömaaja vastu ei saa!
Minu maksimaalne pulss oli 171 ja keskmine 136. Keskmine on uskumatult madal. Minu meelest iga kord kui ma kella kontrollisin, siis kiirgas sealt 160 mulle vastu.
Higi voolas kulmudelt otse silma ja nägu õhetas. Silme eest võttis mustaks see spordisaali põranda hais. Mõttes süüdistasin juba spordiklubi, et nad piisavalt ruumi ei pese ja tuuluta, kuid järsku taipasin, et see lilleke olen mina, kes nõnda haiseb.
Koju jõudes muidugi Pärtel ei maganud, Patrik tahtis süüa, mina tahtsin süüa, Pärtel tahtis süüa. Kui Pärtel lõpuks sai voodisse sööma, siis jooksis Patrik oma toast voodist välja, teatega kakahäda. Lõpuks aga sain kogu bande magama, mis oli sisuliselt järgmine trenn, et ise pessu minna. Nüüd värskena mõlgutan mõtteid, et kas õhtuks teha šokolaadi muhvineid või tellida E'lt kihilisi küpsiseid. Kaotatu tuleb ju muidugi mõista kiirelt taastada.
Pärtlile ei oska nõu anda, aga Patrikule ja sulle küll:
ReplyDeleteEnne trenni võtad paar puuvilja, pesed, pakid kaasa. Lisad kaks pudelit morssi. Trenni lõppdes haukad ühte puuvilja ise, teise annad P-le, sama pudelitega. Kõik.
Või siis ei... Sa kirjutad, et P jagas kellegagi oma õunu-porgandeid? Seega teil juba OLI süüa? Ei saa aru.
No oli jah, aga kuna tatipoiss sõi neist kõigist ühe ampsu, siis viskasin need salaja pärast minema.
ReplyDeleteAga minu laps tahab nagunii alati lõuna ajal päris sööki. Seega puuvili kustutab küll jonni, kuid ei päästa söögitegemisest.
Tegelikult läks aga kõik hästi, ainult et kontidesse hakkab juba ilmuma kangus. Loodetavasti leevendab sede aga šokolaadimuhvin.
Kokkamisest ei päästa, aga "mina tahan süüa! mina ka! mina ka!" kisast ja stressist küll. Ja kas muhvin mõjus? Mul on ka kondid kanged :(
ReplyDeleteTegelt sõin ma ära kaks naabrimoori mandliküpsist, imehead, aga ilmselt aladoos.
ReplyDeleteMuhvin mõjus väga mõnusalt. Meil on veel alles, kui tahad. Võin sind ka üle sööta, et trenn oleks tasakaalustatud nagu keemia võrrand.
ReplyDeleteAga peab ütlema, et trenn ka mõjus - täna on ikka istuda ja kükitada hell.
Äkki on hell istumine ka muhvinist..? Aga tulge homme laevaga sõitma, http://www.jazzkaar.ee/et/kavad/jazzkaar-2013/item/laevasoit.html ja meil on piletid kell 15:30!
ReplyDelete