Drill ja preemia

Mina muudkui drillin Patrikul erinevaid oskusi. Omandamine käib visalt. Kuu aega räägin, räägin, räägin. Tõtt öelda nagu seinaga. Ja siis mõni hommik, kui mina põõnan ja E tegeleb lastega, siis käib Patrikul klõps. Ärgates teatab ülirõõmus E, et näe, mille mina talle täna hommikul selgeks õpetasin - vasaku ja parema. Kusjuures, mina olen seda õpetamise osa teinud kuu aega eksole ja torisen sellest üsna valjuhäälselt. E muidugi veab suu muigele ja küsib, et kas ma õpetasin ikka seda õiget vasakut ja paremat ...
Mina katsun võimalikult palju aega pühendada ka sellele, et õpetada last üksinda tegelema ja mängima. Harjutame joonistamist. Patrikut vaevab frustratsioon, et aju ütleb, aga käsi ei tee. Tahab teha autot, aga välja tuleb sotapota. Treenime, treenime, treenime ja tulemusi ei ole. Üks õhtu lähen Pärtlit magama panema ja Patrik suundub üksi oma tuppa ja paarikümne minuti pärast kuulen, kuidas ta hõikab E'd ja näitab talle, et ta on neli autot joonistanud ja ära ka värvinud ...
Tihti proovin Patrikut mängima saada reaalseid mänge. Ehitan talle autodele garaažid, kaldus teed, kust saab üles-alla sõita ja panen mängu ka tegelased. Mängime temaga koos ja mäng isegi sujub. Nii pea kui mina aga lahkun lendavad kõik ehitised uppi ja kostub hale kisa, et emme tule tee uus maja või pane uuesti tee korda. Aga nii pea kui E koju saabub hakkab laps omaette mängima ja laseb meil vähemalt mõni aeg korda mööda Pärtliga tegeleda, ja vabal lapsevanemal puhata. E vaatab siis mind sellise pika pilguga, et kui sul Patrik terve päeva nõnda mängib, siis miks pesud triikimata on ...

Pärtel on muutunud täiesti minu lapseks. Selliseks ma mõtlen, kellega ma harjunud olen. Hea ja sulnis vastsündinu aeg on nüüdseks möödas ja saabunud on suhtumine, et magamine on nõrkadele. Pärtel magab ainult sõitvas kärus, kui sedagi, või tissi otsas. Kuna mul pole aga aega kärutada ega tunde olla külili, siis põhimõtteliselt ei maga Pärtel päeval üldse. Hommiku poole teeb ta ühe poole tunnise uinaku. See on päeva pikim uni. Lõunast alates aga käib nii, et süües noormees tukub ja nii pea kui söömine (rinna najal magamine) katkestada, siis kohe laps ka ärkab. Mõned sellised uned kestavad 1 minut, mõned 17 minutit. Tihtipeale ei vaata ma last magama pannes mitte minuti seierit, vaid sekundi oma. Samal ajal teades, et teised emad vaatavad tunni seierit.
Õue viies magab Pärtel vahest esimesed 30 minutit hästi, aga siis läheb jant lahti ja kõik õues käigud päädivad ikka röökiva lapse tuppa kandmisega. Kohe täitsa jant on, kuna Patrik tahaks ju õues mängida, mitte mööda tänavaid jalutada.
Nii kestab see paari minutiliste unede aeg kella 20ni, mil ma hakkan teda ööunne seadma.
Õnneks mõjub veel tolmuimeja mürin. Kui laps panna sitterisse tolmuimeja kõrvale, siis ta mõne aja pärast uninub. Kui aga tolmuimeja liigub teise tuppa, siis laps ärkab. Seega ei saa last voodisse uinuma panna, kuna voodit on mul toast tuppa liigutada keeruline. Sitteri vean aga enda järel ja saan vähemalt tolmu vabalt võtta. Muidugi õndsus kestab täpselt nii kaua, kuni masin töötab ja nii pea kui tolmuimeja tuur läbi on ja tahaks ise hetkeks jalad seinale visata, ärkab laps üles. Patriku beebi ajast mäletan aga, et ka see õndsus möödub peagi ja siis ei maga laps enam üldse. Nii et veel ma ei vingu, vaid tõmban tolmu.
Mu elu koosnebki praegu Pärtli magamatuse tõttu valikutest: kas süüa või olla söödav, kas minna pissile või panna pesu kuivama, kas pesta ennast või pesta nõusid, kas teha süüa ja lasta Pärtlil karjuda, või mitte teha süüa ja lasta hiljem Patrikul karjuda. Mu elu on keerulisem kui Hamletil.