Tallinnast lahkudes oli meri valges udus ja uduspasun üürgas nagu Suurupi lehm. Kaks kajakat, kes olid piimvalged nagu udugi, seilasid koos meiega jänest kuni Helsingi lähedalt paistma hakkas. Helsingi võttis meid vastu hingematva leitsakuga, mis küll rongis oli konditsioneeritud, kuid palavus ei andnud järele ka Turus. Rongijaama saabudes saime teate, et rattad on kohal 25 minuti pärast. Mina läksin poolte lastega poodi lõunat otsima ja Ergo jäi teistega rattaid ootama. Tagasi tulles veel rattaid ei olnud, kuigi aeg oli juba täis. Sõime isutult ja vaikides, kõigil süda närviliselt põksumas. Väiksemad muudkui pärisid, et aga mis siis saab, kui rattad ära varastatakse - kas siis te ei maksa neile varastele transpordi eest?
Õnneks siiski ilmusid peagi rattad välja ja me siiski maksime transpordi eest. Kell 16.45 alusatasime oma matka. Turust Naantalini jõudmiseks kasutasime meie Turu kaitseingli poolt (kes küll hetkel elab Tallinnas), paika pandud kaarti ja liikusime tema soovituste kohaselt. Jõeäärne promenaad, mis peaaegu ebaõnnestus, sest seal oli kommi-pitsa-seebi laat, millest läbisaamine oli aeganõudev, Toomkirik, kuhu sisse saamine ebaõnnestus peagi algava kontserdi tõttu, vanalinna osa, mis peaaegu ebaõnnestus seal oleva kontserdi ja kogu vana turuplatsi katva Rooma Colosseumi kujulise batuudi tõttu, Föri praam, mis õnnestus täielikukt, mis viis meid üle jõe ning keegi ei kukutanud end üle parda ja seejärel ka õnnestunud ring ümber Turu lossi.
Minu meelest selleks hetkeks kui tiirutasime Turu lossi ümber, olid lapsed juba kuumusest ja seiklemisest väsinud ning oleks hea meelega sinna jäänudki, kuid nüüd algas alles päris sõit. Kuna meil oli kohaliku elaniku valitud marsruut siis kulgesime nagu kohalikud mööda pisikesi kalameeste Meka teekesi jõeäärses džunglis ja niisamuti nagu ka Turu vanalinnas, siis ka linnast väljas oli sild sillas kinni iga 50 meetri järel. Autode sild, jalakäijate sild, rongi sild… Sõitsime sildade alt ja pealt ja sõit oli imekaunis. Kui jõudsime puude varjust rattateele, siis nägime taevas aga pimendavaid pilvi, mis kahjuks ka paukusid. Ei läinud palju aega kuni nad ka jahutama hakkasid.
Vesijahutuse peale läks vanemate poiste kondimootor kiiremini tööle ja põletas läbi väiksemad (ja ainukese õrna naisterahva). Samas ega polnud ju isu ka vihma käes niisama kulgeda, seega püsisime tempos ja kujunes kuidagi nii, et pool selle päeva distantsi toimus jalgratast käekõrval lükates ja teine pool täie hooga sõtkudes.
Nüüd oleme Naantali kämpingus telgis. Kuigi sabin käis üle, on ikkagi magamiseks liiga soe ja vahemereline kliima. Väiksemad suured (st mitte Samuel, kes sööb kõike) pole veel harjunud matka söökidega ja läksid magama sisuliselt tühja kõhuga. Nad loodavad hommikusöögi peale, aga seda veel ei ole. Nimelt vihma tõttu polnud isu tee peal poodi minna ja pärast, kui enam ei sadanud ning majad püstitatud said, ei olnud enam jaksu. Kohe seadistan äratuskella 7ks, et lastele Naantali kohaliku supermarketi värsket croissanti hommikul tuua ja ärgu siis keegi enam vingugu, et see suvi Prantsusmaale ei jõudnud!
Ahjaa, arvud ka ikka:
Eestis ~5,5 km
Turu-Naantali ~25 km
