Rikutud pooleteisene ja sõnatubli kolmepoolene

Patrik on äärmiselt sõnaosav. Pillub aegajalt hulgateoreetilis pärleid lausa. Sõites maale vanavanematele külla oli Patrik enne Võrut juba päris väsinud autos passimisest. Ütlesin talle, et Võrust edasi on nii lühike maa, nagu kodust taadi juurde. Selle peale Pati mõtles tükk aega ja lausus - Leidub inimesi, kes on minu kodule lähemal. Tõesti, tõesti, leidub.
Öösiti kipub Pati tulema meie kaissu juba 1-2 ajal. Üks hommik ma küsisin ta käest, et miks ta siis meie kaissu tuleb. Vastus 1: Sellepärast, et te ei ole mulle ostnud sellist voodit, kus on võred sees ja ma välja ei saa. Vastus 2, mõne aja pärast: Emme, teie tuppa on nii lühike tee, lihtsalt koridorist läbi ja läbi suure toa ja olengi kohal. Nonii, järgmine kord teeme enda toa üles Mammi juurde.
Õhtuti magama minnes nuiab Pati, et me loeks raamatud: Emme palun loe mulle seda raamatut, sest see uni tuleb nii kaugelt, nii kaugelt, Pluuto pealt ja ma ei jõua teda ära oodata.
Patrikule ostsime see suvi jalgratta. Natuke suurema, kui tema vanustele poistele muidu kombeks, aga vähemalt jalg ulatub maha. Kuna jooksuratta trenn oli all kõva, siis mingeid abirattaid me tal kasutada ei võimaldanud. Kohe esimesel sõidul oli tasakaal paigas ja siis hakkas lihtsalt trenn - kuidas saada pidurdama, jalg maha, seisma, rattaseljast maha ja nüüd juba kuidas sõitu ise alustada. E on käinud temaga pea iga päev sõitmas. Alguses ta jalutas kõrval, siis hakkas kasutama jooksuriideid ja nüüd juba sõidab kõrval oma jalgrattaga. Tõsi viimastel päevadel on Pati hakanud juba ise sõitu ka alustama - mitte küll ideaalselt, kuid siiski. Tundub, et järgmine aasta on matkal juba Patrik oma rattaga.

Suur lohe

Patriku fantaasi on lahe - talle meeldivad lohed ja draakonid ning dinosaurused ja neid ta suudab näha ja ehitada kõiges. Kahjuks on tal veel alles püsside ja mõõkade maania, ning nii me korjame veel üles tänavalt ja metsast igasuguseid raagus oksi ning tassime koju.
Pati miks periood on asendanud perioodiga "mis siis juhtub kui". Päevast päeva pean ma vastama kahele küsimusele:
1) Mis siis juhtub kui ma olen metsas ja mul on juust käes ja ma näen hiirt ja mul kukub juust käest ära. Vastus: siis hiir sööb selle juustu ära.
2) Mis siis juhtub kui sind ega Pärtlit ega issit kodus pole ja ainult mina olen kodus ja siis sina tuled koju ja vaatad kõikidesse pottidesse ja näed et ühes potis on supp. Mis siis juhtub? Vastus: Oi, siis emme on väga õnnelik, et ta ei pea ise süüa tegema ja siis me sööme kõik koos suppi. Olen ka üritanud teisiti vastata, aga see ajab lapse nutma ja karjuma, et eieiei, sa pidid ju vastama nii...
Muidugi neid küsimusi on veel ja palju, aga neile kahele pean ma iga päev mitu korda vastama.

Pärtel on nüüd täpselt poolteist. Ta ütleb järgi nii palju asju, aga muidugi lemmiksõna on kong (rong), tautau (auto), tai (jäätis), põpa (põka), tataa (ratas), kõka (kopter), kakinn (lennuk). Sõnu on tal veel erakordselt palju, aga jäägu kirja ainult need põhilised. Lahti läks see Ahvenamaal ja nüüd muudkui tuleb juurde.
Ahvenamaal oli veel poiss meil kärus mähkmeis ja ma mõtlesin ausalt, et tühja kah, löön käega, ei saa see mees enne kahte mähkmeist vabaks. Kuid nagu mulle ninanipsu mängimiseks läks peale matka kõik nagu lepase reega. Laps lõpetas peaaegu potistreigi ära ja nüüd laseb ennast asetada potile. Muidugi koos vennaga toimib see lausa erakordselt hästi. Isegi auto sõitudel on laps põit pidanud ja ka poodidesse pole siiani ühtegi loiku juhtunud. Kodus on olnud kolme päeva peale üks õnnetus rõdul ja teine õues. Patrikust on erinev aga see, et Pärtel on täiesti kuiv öösiti ja teda pole vaja keset ööd potile panna ega midagi. Nii, et mähkmeid me viimased kolm päeva pole enam absoluutselt pannud ja tundub, et ei pane enam ka ühtegi.
Pärtel on ääretult iseseisev - käib ise õues, trepist üles alla tulla pole probleem, sööb kirsse, sülitab kivid ise välja, teab, mis talle meedlib (näiteks tikreid ei söö, aga punaseid sõstraid käib korjamas), mängib vennaga ja kui juhtub üksi jääma, mängib vahest ka üksi väga hästi.
Muidu iseseisev poiss pole aga üldse usaldusväärne. Kui ta hommikupudru lõpetab, siis aitäh ütlemise asemel heidab ta lusika üle parda. Kui joogijogurtist on isu täis, siis tass lendab samuti (koos jogurtiga). Praegu on meie söömised peamiselt õues, kuid talvel ootab meid sellise tempoga ees tõenäoliselt seinte pesu, tapeetide vahetus ja vaiba küürimine.
Kuigi reisil üritasime teda multifilme vaatama harjutada, siis õnneks see ei toiminud ja laps ei olegi üdini ära rikutud. Teletupsud on ta ära unutanud ja peale reisi enam mingid multikate vaatamist ei ole.
Nana sünnipäeval sai aga Pärtel patusele teele lastud. Kõik lapsed sõid seal pulgakommi ja Pärtel tegi Patriku kommi juures nii suurt kisa, et aknaklaaside purunemist kartes, andsin ka talle pulgakommi. Tema esimene komm! Õnneks tituleeris ta selle kohe pulga tõttu jäätiseks ja arvas ülejäänud aja, et sööb jäätist. Nii et rikutud.