Loodus ei salli tühja kohta. Patrik lõpetas taas söömise ära. Hommikune pudru läheb vastu seina, lõunasöök laiutab mu pükstel ja pluusil ning õhtusöögi oksendab ta välja. Öösiti õieti ei maga ka. Mõtlesime ja mõtlesime, et mis lapsel häda on ja lõpuks taipasime, et võiks sõrmed lapsele suhu panna ja vaadata, et ega (nalja)hambad (või teise nimega näljahambad) ei kasva. Ja ennäe imet - olidki kaks tükki! Nüüd on siis 10 hammast. Võibolla on rohkemgi ehk all korrusel ka sahtlisse mõni teravus pistetud, kuid naljahammas hoiab suud kriipsuna ja katsumine on vägivaldne aktsioon, mida niisama ette ei taha võtta.
Kuigi Patriku isu on kahanenud, siis aga üllatus E mind eile äärmiselt sügavalt. Tavaliselt on E pisema söömaga mees. Kui keedame kartuleid, siis ta võtab kolm poolikut ja natuke kastet ja salatit ja kõht ongi täis. Eile aga võttis E viis kartulit. Imestasin. Peale nende ära söömist võttis ta veel juurde kolm tükki. Imestasin ja kommenteerisin. Tunnikese pärast küsis E, et kas ta tohib ära süüa eilse tatrapudru ja kanakaste või säilitan seda Patrikule. Imestasin ja lubasin. Peale pudru ja kaste nahka pistmist keeras ta endale veel kerre ühe kohukese ja banaani ja tuli siis minu juurde ja küsis, et kas midagi kodus on veel süüa. Imestasin ja leiutasin. Tegime talle veel kaks uhket moosikuklit ja peale andsin talle veel karamelli komme lutsutada. Õnneks suutis ta selle söögikogusega hommikuni vastu pidada.
Tundub, et suusatrenn on hakanud mõjuma. Mina olen see aasta alles 25 km sõitnud, kuid temal on juba 53 km seljataga ja eile otsustas ta kogu kaotatud kaloraaži tasa teha.
Mina sõitsin aga eile esimest korda peale rasedust Nõmmel 15 km raja läbi täielikus ulatuses - kõikide tõusudega. Imelikul kombel ei olnudki Nõmme tõusudel veremaitse suus ja keskmine pulss oli 158. Ja kindlasti pean kirja panema, et ringi tegin ära 1,5 minutit kiiremini kui E ja niipea kui ma olen 50 km ära sõitnud, siis luban, et söön E üle. Või välja. Või ära.
Ma olen 3 päeva käinud suusatamas, et kilometraažiks 25km saada. Käed on nagu süldid, lükkan, aga hoogu nad ei tee, tahet on ja vaimusilmas suudan ette kujutada, kuidas uisku sõidan paaristõukelise sammuga, kus mõlemale jalale lükkan keppidega paaristõukes uhkelt hoogu
ReplyDeleteVoh. Kogu vormi. Kõrvemaa maraton ootab meid! Ma siin sean vaikselt vaimu valmis. Aga vaimu eksole, mitte niivõrd vormi :S
ReplyDeleteTriin, 1) määri suusad ära või lase määrida 2) lase kellelgi endale natuke tehnikat õpetada.
ReplyDeleteKusjuures suusad on lastud määrida, ja tehnikat omal ajal 8aastat trennis vihutud, aga mida ei ole, ei ole enam jõudu. Seda ei paku keegi kuskil odavalt? ;)
ReplyDeleteNomaeitea, hea suusa ja trennitud tehnikaga peaks 25 km ka ilma käetõuketa ära sõitma.
ReplyDeleteKus nüüd arvab. Tead Kaur, sa pead ükskord rase olema, sünnitama, imetama, ja siis räägime edasi! Jõust, lihastest, nende puudumistest ja suusatamisest :P
ReplyDeleteRasedus? Häh! Tule kaalu sada kilo nagu mina ja tunne siis, mis tähendab "liikuda on raske"!
ReplyDeleteMa arvan, et mitu aastat mittetreenimist on suurema kaaluga, kui tühised sada kilo ühel tõsisel Eesti mehel. :P Enda nõrga tulemuse vabanduseks laidan ka kohaliku küla suusaradade olukorda, kus tundub nagu metssead oleks songerdamas käinud
ReplyDelete