tuisk on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm
Ühesõnaga kogu Eesti on kaetud muinasjutuga. Nõmmet ei ole veel soolatatud ega liivatatud ja kõik on valge, kohev ja puhas. Mõned on pahurad ilma peale. Need kellel on suvekummid, need kellel on Savisaare parkimisekord, need, kes peavad kõnniteed korras hoidma. Meil aga ei ole kohustusi, meie vaid lõpuks peale pidevat 17 kraadist kodu lülitasime sisse elektri. Nüüd on küttes ja elektrit kasutades tuba juba päris hubane. Võib vist sünnitama hakata.
Kolmapäeval pidime minema Tartusse. Siis oli tuisk alles teist päeva. Hommikul kell 6.45 oli äratuskell ja ma anusin E'd, et lükkame tsipake edasi. Lükkasimegi ja ärkasime kell 7.04. Välja läksime põhimõtteliselt küll õigel ajal, kuid see tuisk ... Inimesed olid vist veel esimese lume paanikas ja sõitsid tohutult aeglaselt ja Ülemiste jaama jõudes ei näinud me isegi mitte rongi saba enam. Algas spurt bussijaama, et jõuda 8.30nese bussi peale. Poole jooksu pealt tundsin kuidas juba on hommikune tee seeditud, kuid aega vetsu minna ei olnud. Bussijaamas läks E ründama pangaautomaati ja mina läksin jalga bussiukse vahele panema (bussijaama jõudsime täpselt 8.30). Buss oli eelajalooline Taisto. Enne bussiastumist lasin E'l vaadata üle, kas rehvil mustrit on. Õnneks rehv oli korralik ja astusime bussi, kuid kahjuks ei saanud seda sama öelda tee kohta. Teed/maanteed lihtsalt nüüd küll ei olnud. Ei olnud ka soola ega liiva ega muud keemiat ja oli vaid lumi ja tuisk. Bussijuht sõitis väga hästi, kuid olud olid tõeliselt jubedad ja silmnähtavalt olid E'l kõik ihukarvad turris. Ta ei suutnud ei teha tööd ega uinuda ja ainiti vaatas esimesest aknast välja (istusime bussi keskel, kuid E oli vahekäigu pool) ja kogu aja ta valmistus vist mind iga hinna eest kaitsma, kui buss kalduma peaks. Mina aga ei saanud magada ega liigutada, kuna see tee mu sees oli seedunud ja selles bussis küll luksust ei olnud. Seega sõit oli meile mõlemale närvesööv, kuid jõudsime ilusasti Tartusse kohale ja E läks tööle ja mina läksin veetma kvaliteetaaega K juurde.
Esmalt jalutasin polikliinikusse kus käisime K'ga kohalikus sööklas lõunal. K'l oli seljas väga seks valge kittel ja ta nägi välja nagu päris. Pärast ekskurssiat, lõunat ja veel ühte patsienti läksime K poole. Poolel teel käis ta nagu superemale kombeks Selveris ja ostis 2 kg kartulit ja muud toidukraami. Ma küll näitasin talle, et on olemas ka 1 kg'ne pakk kartulit, kuid ta ütles, et ta potti mahub just nimelt 2kg. Ja kõik selle kandis ta käe otsas koju! Superperenaine.
Suures paanikas taas rongist maha jääda tormasin K juurest 10 minutit liiga vara minema ja peaaegu jooksusammul lendasin rongijaama (s.t. oleksin võinud väljuda 10 minutit hiljem ja tormamise asemel jalutada). Õnneks seekord ei jäänud me siiski kumbki rongist maha ja tagasisõit oli juba väga nauditav, hoolimata sellest, et raudtee remondi tõttu sõidab kiirrong 2 tundi ja 51 minutit. Aja kultuurseks kulutamiseks oli mul kaasas Marquezi "Elada, et sellest jutustada" millesse olen armumas. Esimesed 40 lehekülge olid küll keerulised, kuna ma ei tunne Kolumbia ajalugu ja raamatu algus oli täis pikitud fakte-nimesid-vihjeid linnadele ja tegevustele, kuid nüüd on Marquez juba hakanud mind kõnetama ja eile vist lugesin 1ni öösel, mis minu puhul on ikka väga ebatavaline magamineku kellaaeg. Nii et soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment