Otsustasime, et ei jõua poodi. Pole tahtmist külastada mingit järjekordselt Oh Hoo päevi. Külmkapi sisu näeb allolevalt pildilt. Mis meie sellest siis järeldasime: Hommikuks saab süüa veel võileiba juustuga. Leivahaldjas H käis üks öö meil akna taga ja tõi meile oma värske leiva.
Aga, et ka õhtuks ja homseks päevaks varustuda, siis külastasime keldrit. Sealt saime kanakondi konservi, kartulit, porgandit, sibulat, puljongit ja nüüd on supp potis ja podiseb.
Huvitav kui kaua me nõnda elame. Ma usun, et enne neljapäeva igatahes me poodi küll ei lähe!
Rääkisin eile H'ga, et kui iseloomutuks ma rasedusega muutunud olen. Ennem rasedust suutsin ikka keelduda tükist koogist ja šokolaadist, kuid nüüd olen vedel nagu vihmauss. Tööl söön iga päev 2-3 kommi. Reeglina siiski 3 - 1 ananassi vahvlikomm ja 2 kasekest, kuid on ette tulnud ka päevi, mil ma suudan lausa 5-6 kommi põske pista. See pole nüüd ei mulle ega Käkule üldse hea ja H lohutas mind, et iga päev on uus võimalus hakata tubliks. H ise jutustas, kuidas ta Soomes elades igatses nii väga Eesti kommi, et pani ka endale piirangu - 2 kasekest päevas. Ja siis hommikul ärgates esimese asjana esimese kohvi kõrvale võttis päeva normi ette.
Täna suutsin piirduda 2 kommiga. Homme üritan jälle loobuda. Pean ikka iseloomu tagasi saama, sest mis ema minust saab, kui ma ei suuda isegi enda eest seista.
Sa ajad segi iseloomutuse ja teistsuguse iseloomu. "Söön kommi palju tahan" ja "olengi tüse, mitte rase" on täiesti äge iseloom.
ReplyDeleteSa vaata vaata mind. Ema't kuipalju. Ainult et Ida ohkab ja palub, et me papaga hamburgereid enam ei sööks.
ReplyDelete