Käies olen nüüd ära näinud kõik Eestis 4 tavalist aastaaega pluss siis veel lisaks ühe boonusaastaaja, mille tõttu nii mõningadki meist Eestist lahkunud on. Nimelt selle lödiseva aastaaja. Eile koju minnes kallas nagu ämbrist. Koju jõudsin lõdisedes (kuigi mul on radikas kõhus), kuna velvetid olid läbi märjad peaaegu üles välja ja minu paks talvemantel oli läbi-ligunenud ja tohutult raske. Isegi talvemantli all olev pusa oli läbimärg. Mantli panin vannituppa kuivama. Õhtuks oli vannitoas tohutu loik ja hommikuks oli ikka veel mantel märg. E loomulikult küsis hommikul miljoni-dollari küsimuse, et kas mul siis mõnda muud mantlit ei ole selga panna. Mõtlesin juba, et ütleks, et: "Ei kui ma paks olin, siis oli mul ainult üks talvemantel, ja selle aja mantel, kui ma ilus veel olin, ei lähe enam selga", aga ei pidanud midagi ütlema. Ta luges ise mu silmist vastuse välja ja aitas mulle märja ja külma mantli üll.
Eile pani meie maja omanik koridori elektri radika. Nüüdsest on meil koridor soem kui tuba. Nüüd võib kahekesi koju minnes julgelt ust lahti hoida seni kuni üks meist tohnerdab saapaid jalast võttes, sest enam ei lähe koridorist külm tuppa, vaid pigem on ukse avamine kasulik tegevus.
Tööl käimine aga hakkab lähenema võidukale lõpule. Eks ole ka juba aeg. Alates sellest nädalast tunnen esimest korda, et vist olengi rase. Käku on nii sügavale vaagnaluude vahele end surunud, et käia ja olla on kergelt ebamugav. Esimest korda sekretär teatas, et ma käivat nüüd nagu rase, natuke vinta-vänta. Ju selle tõttu kulub ka tööle jõudmiseks 10 minutit kauem aega. Või on see tingitud jääst. Ei tea. Aga käies enam ei jää Käku magama. Nüüd on ta minuga solidaarne ja liigutab kogu tee tööle ja koju oma jalakesi vastu mu ribisid või külge, nii et ma pidevalt itsitan. Nüüd te siis teate, miks suure kõhuga inimesed nii õnnelikud on - neil on lihtsalt seesmine kõdimasin koguaeg töös.
Aga mul on sulle manteleid nii, et sa saad olla ühteaegu paks ja ilus. Tule maale!
ReplyDelete