Šveiki juhtumised ehk kuidas minust sai reisil Roosa

Ma teadsin maantee numbreid, ausõna E18 ja E8, aga Länsiterminaalist välja sõites näitas silt, et Hanko ja Turu 51. Ma mõtlesin siis Tammisaarini, et küll kohe tuleb silt, mis suunab mind paremale keerama. Aga seda ei tulnud (vaatasin hoolikalt Kehä I silte ja midagi muud sildi peal kui Kehä I ei olnud, siis vaatasin hoolikalt Kehä II silte ja ka seal oli ainult Kehä II peal no ja Kehä III peal ei olnud kah midagi muud). Tundub, et süsteem töötab Helsinkist välja sõites siiski nii, et kes teab kuhu sõita, see teab, ja kes ei tea, see sõidab sinna kuhu oskab. Mina sõitsin Saarde. Vabandasin ausõna Tammisaares, et tegelikult tahtsin ma saare leiba ja pumpernikleid ja olen peast rase, kuid pisut pahur E keeldus leiba ostmast (leiva kuupäev oli peaaegu eilane). Nii et nemad kaotasin tunni ja mina kaotasin leiva - võrdne seis. Kahjuks ei olnud poisid nõus minema Saarde puhkama. Ma usun, et ma oleks merel sama hästi orienteerunud nagu autos. Otse ja viperusteta koju, kuid mind enam ei usaldatud. Isegi rooli mitte.

Rauma aga ei olnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. Kunagi mõtlesin, et see on mingi tavaline väike linn, kuid nagu selgus on tegu ikka tõelise pärliga Soomes. Rauma vanalinn on UNESCO pärandina arvel oma väikeste puumajakestega. Või noh õigemini on Rauma suurima ajaloolise puitarhidektuuriga linn Põhjamaades. Eriti armsaks muudavad majad niplispitsi kardinad, mille akende ees hoidmist Rauma linn lausa toetab. Samuti on Raumas hästi arenenenud täiskasvanute koolitussüsteem, kus kõigile pitsi ja sõlmimist ja mustreid õpetatakse. Usun, et seal linnas käelisi idioote ei leidugi.
Aga minu elamus oli siiski see, et Rauma on esimene linn maamunal, kus sa võid tõesti käia ja sõna otseses mõttes akendesse vahtida. Tavaliselt vaatan ma akendesse salaja pisikese piiluja häbitundega, kuid nüüd sain avalikult oma uudishimutsemist teostada.

Vanalinnas oli ka tohutult ilus Püha Risti kirik, millel on võimas puidust katus. Ma polnud varem sellist puitkatust kusagil näinud ja kui teised poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, siis oleks vist ka nägemata jäänud. Kaugelt paistis katus täiesti kivine. Et seda märgata peab ikka silma olema!

 

A&O: Lõpuks said meil kodust otsa ka sabadega kalad (reedel!). Kartsin juba, et võime need teile tagastada (nii nagu see Kalles on meil siiamaani alles, mis poolteist aastat tagasi meie külmkappi rändas) ja siis üheskoos neid veel Jaanipäevalgi süüa. Tegelikult aga kõik kes neid sõid kiitsid neid taevani. E töökaaslane, kes meil juhtus kaks korda ööbima, lausa teisel korral juba saabudes küsis, et kas hommikuks saab ikka sabakala ka. Kusjuures talle meeldis kala nii väga, et ta tõepoolest sõi ka saba ära.

Ääremärkusena panen ka kirja, et karjala pirukaid ei ole ikka mõistlik tassida Eestisse. Vandusin ja sajatasin hommikul nii mis kole, kui ma üles sulanud karjala piruka klompi üritasin üksikuteks tükkideks fileerida. Kuid kuigi kaubanduslik välimus ei olnud pirukatel suurem asi, siis olid nad siiski äärmiselt maitsevad. Munavõid ei saanud teha, kuna meie külmkapp on tühjavõitu, kuid õnneks oli meil nati head itaalia vorsti ja juustu ja hommikusöök sai niii hea, et ma naudiskledes jäin taas 15 minutit tööle hiljaks.

Jätkuvalt jälgin ka et iga päev sööks ikka ära viis peotäit köögi- ja puuvilja, et nii mina kui ka Käku saaks kõik vajalikud vitamiinid ja kiudained ja head süsivesikud kätte. Tänaseks olid küll külmakpaist tomatid-kurgid otsa saanud, kuid meil oli veel järel kaks greipi ja tädi Eevi andis mulle ridikülli kolm õuna ka tööle kaasa. Aga õhtul peab vist ikka poodi minema.