Alustuseks sõitsime Kuressaarde. Minu viimane Kuressaare käik jääb küll lapsepõlve ja sellest ma kahjuks suurt midagi ei mäleta. Seekordne põgus tutvus linnaga, kuid suurem tutvus Ametikooliga oli aga muljetavaldav. Linn on pisikeste majadega armsake linnake koos imehea kohviku ja vinoteegiga. Esimene õhtu käisime kohvikus Sadhu, kus ma sõin oivalise kitsejuustu-mee salati. Kookidest suutsin seekord keelduda, kuna järgmine päev oli plaan pagaritöötoas osaleda. Järgmisel õhtul istusime kohalikus vinoteegis, mis oli tohutult hubane ja kodune, puidune ja soe. Mina loomulikult ainult nuusutasin ja jõin pärnaõie teed kohaliku meega ning nautisin seltskonda. Kuigi oli Beaujolais Nouveau õhtu, siis uut veini ei saanud, kuna tädi omanik (tõenäoliselt) seletas meile, kuidas ta on iga aasta uue veini toonud ja mitte keegi kohalikest ega ka Rootsi turistidest ei olnud selle vastu huvi tundnud. See aasta jättis uue veini toomata ...
Sügisseminar Ametikoolis oli aga minu jaoks tõeliselt põnev. Esimene plenaarsessioon kuulasin korralikult saalis esinejaid ja siis hakkasin külastama pagari loovtubasid. Küpsetasin biskviittaigna-beseee torti, panngoogirulli täidisega, kohupiima muretaigna juustu-singi pirukaid, südamesaiakesi ja kuivjuuretisega leiba. Leiba sai kaasa ka võtta ja seega ei jäänud Kuressaarest ära sõites nälga.
Järgmine suurem ettevõtmine oligi Kuressaarest Varstu sõit. Kokku 430 km + praamireis. Sõitma hakkasime kell 14.45 ja kohale jõudsin 22.45. Tartus oli väike sirutus ja ringutus paus.
Varstus oli E'l võrkpall ja õhtul plaanis ta teha sõpradele suitsusauna. Mina lubasin teha söögid. Magusast sai seekord valmistatud iirise-vahvlitort mida mu armas tädi alati meile tegi, kui me väiksed oleme (ja mida ta ise salgab). Ometigi kuskilt minu suur vahvlitordi armastus on päritud ja ma ei räägi siinkohal sellest poejubedusest, mida peale tädi ära kolimimist emme ja Roosa mulle igaks pidulikumaks puhuks tooma hakkasid. "See pole see!!!" ei olnud argument ja Roosa siiamaani vahest ostab veel poest vahvlitorti.
Algne plaan oli kondenspiima keeta Laanemetsas lõkke kohal, et kui plahvatab, et siis ei pea midagi pesema. Aga õnneks otsustasin siiski E mängude ajaks jääda Varstu ja testida purgi keetmist köögis. Ei plahvatanud. E emal oli imehea kõrge ja tiheda kaanega pott, millest vesi ei keenud üldse ära (ühe korra valasime ainult vett peale) ja keetmine oli tõeline käkitegu. Kook tuli minu meelest välja nagu lapsepõlves, aga vaadake ise:
Suhkruhaiged loomulikult peaksid isegi mõttest sellele loobuma. Seitsme vahvlilehe vahele on paigutatud 3 purki keedetud kondenspiima :)
Pühapäeval avastasin kui väga ma armastan dekreeti. Keset päeva ei hakanudki seekord metsik tõmblemine keldripoe (see imeline koht, kust saab kartulit ja porgandit ja moosi ja kompotti ja kana) ja kuuri (puud) ja auto vahel. Selle asemel sai veedetud üks mõnus ja rahulik päev ja alles esmaspäeva hommikul suundusime Tartusse. E läks Tartus tööle ja mina ainukesse kindlasse kohta, mida ma Tartus tunnen - Raamatukokku. Lõuna ajal käisime koos Vildes deitil ja siis natuke tohnerdasin oma käimisi. Õhtupooliku veetsin taas Raamatukogus Arstiteaduskonna osakonnas, kus oli üks pisitilluke kokandusraamatute riiul. Vaatasin seal erinevaid pildiraamatuid ja seda, kuidas noored tudenid minust mööda kõndisid ja imestasid, et miks ometigi olla raamatukogus ja mitte õppida mõnda rasket raamatut pähe.
Õhtul koju jõudes oli kodus 13°. See tähendas seda, et minu üle nädala tagasi töölt saadud roosid (või noh osa neist) olid veel elus!
No comments:
Post a Comment