Laupäevahommikused lapsikused

Meie hommikused vestlused.

M: Kui su vanemad oleks multi-bulti billionärid, kes sa siis oleks?

E: Vormelisõitja.Või rallisõitja. Aga sa?

M: Suusataja.

Me ei teinud kumbki nalja. Tegelt ka tahaks. 

Avastasime poest, et Eestis on veel üks juust peale kohaliku Gouda, mis ei maitse nagu Atleet. Põltsamaa teeb peaaegu-et Emmentali. Hind on loomulikult üüratu ja pakis on vaid mõni viil, kuid juust meenutab meile eelmist suusareisi, kus lihtsalt olime liiga lähedal Sveitšile ja sõime seetõttu pidevalt Emmentali. E täna hommikul tegi võikusid ja siis vihase häälega teatas: "Loll juust". Ma küsisin, et miks ja sain vastuseks, et "Otsa sai". Aga jah, põhimõtteliselt on minu meelest Eestis ikka juustu olukord nukker. Sa võid osta ükskõik mis kollase kamaka ja ikka saad Atleedi. Vahest aga läheb hullemini ja avastad pakist juustulaadse toote. Ju oli liinil toimunud vahetus, kuid pakendiliinil veel mitte. Meile oleks vaja juustu politseid Eestisse!

Tuisutuuled

Viidingu "Tuisk on kolmandat päeva" tuleb meelde, koos oma kolmanda salmiga:

tuisk on viiendat päeva

teid ei seleta silm

mõnel on siiski meeles

seegi on Jumala ilm

Ühesõnaga kogu Eesti on kaetud muinasjutuga. Nõmmet ei ole veel soolatatud ega liivatatud ja kõik on valge, kohev ja puhas. Mõned on pahurad ilma peale. Need kellel on suvekummid, need kellel on Savisaare parkimisekord, need, kes peavad kõnniteed korras hoidma. Meil aga ei ole kohustusi, meie vaid lõpuks peale pidevat 17 kraadist kodu lülitasime sisse elektri. Nüüd on küttes ja elektrit kasutades tuba juba päris hubane. Võib vist sünnitama hakata.

Kolmapäeval pidime minema Tartusse. Siis oli tuisk alles teist päeva. Hommikul kell 6.45 oli äratuskell ja ma anusin E'd, et lükkame tsipake edasi. Lükkasimegi ja ärkasime kell 7.04. Välja läksime põhimõtteliselt küll õigel ajal, kuid see tuisk ... Inimesed olid vist veel esimese lume paanikas ja sõitsid tohutult aeglaselt ja Ülemiste jaama jõudes ei näinud me isegi mitte rongi saba enam. Algas spurt bussijaama, et jõuda 8.30nese bussi peale. Poole jooksu pealt tundsin kuidas juba on hommikune tee seeditud, kuid aega vetsu minna ei olnud. Bussijaamas läks E ründama pangaautomaati ja mina läksin jalga bussiukse vahele panema (bussijaama jõudsime täpselt 8.30). Buss oli eelajalooline Taisto. Enne bussiastumist lasin E'l vaadata üle, kas rehvil mustrit on. Õnneks rehv oli korralik ja astusime bussi, kuid kahjuks ei saanud seda sama öelda tee kohta. Teed/maanteed lihtsalt nüüd küll ei olnud. Ei olnud ka soola ega liiva ega muud keemiat ja oli vaid lumi ja tuisk. Bussijuht sõitis väga hästi, kuid olud olid tõeliselt jubedad ja silmnähtavalt olid E'l kõik ihukarvad turris. Ta ei suutnud ei teha tööd ega uinuda ja ainiti vaatas esimesest aknast välja (istusime bussi keskel, kuid E oli vahekäigu pool) ja kogu aja ta valmistus vist mind iga hinna eest kaitsma, kui buss kalduma peaks. Mina aga ei saanud magada ega liigutada, kuna see tee mu sees oli seedunud ja selles bussis küll luksust ei olnud. Seega sõit oli meile mõlemale närvesööv, kuid jõudsime ilusasti Tartusse kohale ja E läks tööle ja mina läksin veetma kvaliteetaaega K juurde.

Esmalt jalutasin polikliinikusse kus käisime K'ga kohalikus sööklas lõunal. K'l oli seljas väga seks valge kittel ja ta nägi välja nagu päris. Pärast ekskurssiat, lõunat ja veel ühte patsienti läksime K poole. Poolel teel käis ta nagu superemale kombeks Selveris ja ostis 2 kg kartulit ja muud toidukraami. Ma küll näitasin talle, et on olemas ka 1 kg'ne pakk kartulit, kuid ta ütles, et ta potti mahub just nimelt 2kg. Ja kõik selle kandis ta käe otsas koju! Superperenaine. 

Suures paanikas taas rongist maha jääda tormasin K juurest 10 minutit liiga vara minema ja peaaegu jooksusammul lendasin rongijaama (s.t. oleksin võinud väljuda 10 minutit hiljem ja tormamise asemel jalutada). Õnneks seekord ei jäänud me siiski kumbki rongist maha ja tagasisõit oli juba väga nauditav, hoolimata sellest, et raudtee remondi tõttu sõidab kiirrong 2 tundi ja 51 minutit. Aja kultuurseks kulutamiseks oli mul kaasas Marquezi "Elada, et sellest jutustada" millesse olen armumas. Esimesed 40 lehekülge olid küll keerulised, kuna ma ei tunne Kolumbia ajalugu ja raamatu algus oli täis pikitud fakte-nimesid-vihjeid linnadele ja tegevustele, kuid nüüd on Marquez juba hakanud mind kõnetama ja eile vist lugesin 1ni öösel, mis minu puhul on ikka väga ebatavaline magamineku kellaaeg. Nii et soovitan soojalt.

Reisiraamat

Kuigi mind on tohutult hirmutatud kõigi eelnevate rasedate poolt, et reisimine muutub raskeks - ei saa istuda ega astuda, siis siiski võtsin ette eelmine nädal pikemat sorti "Kuidas elad Eestimaa tuuri". Ainuke püha asi, mida ma kogu reisi vältel kaasas tassisin oli mu padi.

Alustuseks sõitsime Kuressaarde. Minu viimane Kuressaare käik jääb küll lapsepõlve ja sellest ma kahjuks suurt midagi ei mäleta. Seekordne põgus tutvus linnaga, kuid suurem tutvus Ametikooliga oli aga muljetavaldav. Linn on pisikeste majadega armsake linnake koos imehea kohviku ja vinoteegiga. Esimene õhtu käisime kohvikus Sadhu, kus ma sõin oivalise kitsejuustu-mee salati. Kookidest suutsin seekord keelduda, kuna järgmine päev oli plaan pagaritöötoas osaleda. Järgmisel õhtul istusime kohalikus vinoteegis, mis oli tohutult hubane ja kodune, puidune ja soe. Mina loomulikult ainult nuusutasin ja jõin pärnaõie teed kohaliku meega ning nautisin seltskonda. Kuigi oli Beaujolais Nouveau õhtu, siis uut veini ei saanud, kuna tädi omanik (tõenäoliselt) seletas meile, kuidas ta on iga aasta uue veini toonud ja mitte keegi kohalikest ega ka Rootsi turistidest ei olnud selle vastu huvi tundnud. See aasta jättis uue veini toomata ...

Sügisseminar Ametikoolis oli aga minu jaoks tõeliselt põnev. Esimene plenaarsessioon kuulasin korralikult saalis esinejaid ja siis hakkasin külastama pagari loovtubasid. Küpsetasin biskviittaigna-beseee torti, panngoogirulli täidisega, kohupiima muretaigna juustu-singi pirukaid, südamesaiakesi ja kuivjuuretisega leiba. Leiba sai kaasa ka võtta ja seega ei jäänud Kuressaarest ära sõites nälga.
Järgmine suurem ettevõtmine oligi Kuressaarest Varstu sõit. Kokku 430 km + praamireis. Sõitma hakkasime kell 14.45 ja kohale jõudsin 22.45. Tartus oli väike sirutus ja ringutus paus.

Varstus oli E'l võrkpall ja õhtul plaanis ta teha sõpradele suitsusauna. Mina lubasin teha söögid. Magusast sai seekord valmistatud iirise-vahvlitort mida mu armas tädi alati meile tegi, kui me väiksed oleme (ja mida ta ise salgab). Ometigi kuskilt minu suur vahvlitordi armastus on päritud ja ma ei räägi siinkohal sellest poejubedusest, mida peale tädi ära kolimimist emme ja Roosa mulle igaks pidulikumaks puhuks tooma hakkasid. "See pole see!!!" ei olnud argument ja Roosa siiamaani vahest ostab veel poest vahvlitorti.
Algne plaan oli kondenspiima keeta Laanemetsas lõkke kohal, et kui plahvatab, et siis ei pea midagi pesema. Aga õnneks otsustasin siiski E mängude ajaks jääda Varstu ja testida purgi keetmist köögis. Ei plahvatanud. E emal oli imehea kõrge ja tiheda kaanega pott, millest vesi ei keenud üldse ära (ühe korra valasime ainult vett peale) ja keetmine oli tõeline käkitegu. Kook tuli minu meelest välja nagu lapsepõlves, aga vaadake ise:

Suhkruhaiged loomulikult peaksid isegi mõttest sellele loobuma. Seitsme vahvlilehe vahele on paigutatud 3 purki keedetud kondenspiima :)

Pühapäeval avastasin kui väga ma armastan dekreeti. Keset päeva ei hakanudki seekord metsik tõmblemine keldripoe (see imeline koht, kust saab kartulit ja porgandit ja moosi ja kompotti ja kana) ja kuuri (puud) ja auto vahel. Selle asemel sai veedetud üks mõnus ja rahulik päev ja alles esmaspäeva hommikul suundusime Tartusse. E läks Tartus tööle ja mina ainukesse kindlasse kohta, mida ma Tartus tunnen - Raamatukokku. Lõuna ajal käisime koos Vildes deitil ja siis natuke tohnerdasin oma käimisi. Õhtupooliku veetsin taas Raamatukogus Arstiteaduskonna osakonnas, kus oli üks pisitilluke kokandusraamatute riiul. Vaatasin seal erinevaid pildiraamatuid ja seda, kuidas noored tudenid minust mööda kõndisid ja imestasid, et miks ometigi olla raamatukogus ja mitte õppida mõnda rasket raamatut pähe.

Õhtul koju jõudes oli kodus 13°. See tähendas seda, et minu üle nädala tagasi töölt saadud roosid (või noh osa neist) olid veel elus!

Kust sa ikka saad ...

... kui sa paned proovi oma käekotti.
Te võite vaid arvata, et kui ma hommikul arstile tõttasin, siis ma mõtlesin, et see tops ei ole kindel. Ja mul loomulikult oli õigus! Ei olnudki. Kinni. Kui ma käekoti avasin. Mis siis kotis oli:

1. Töökaaslase kleit, mille pidin täna tagastama (õnneks musta värvi)
2. Töökaaslase kingitus (2 raamatut, õnneks kilekotis)
3. Rasedakaart ja muud paberipahna, mis on nüüd kollaka ääristusega

Kleit päästis loomulikult suurema katastroofi. Tööl valetasin, et ma unustasin kleidi koju ja toon kolmapäeval. Kingituse ümbert eemaldasin juba Fertis delikaatselt tilkuva kilekoti ja raamatud said päästetud. Ämmaemand muigas mu üle silmnähtavalt. Topsi oli täpselt veel nii palju jäänud, et ta sai teha ära analüüsi ja ütles, et väga hea tahtmise korral saaks veel hambale kompressi ka teha. Vererõhk loomulikut oli laes, aga seda ta vist kirja täna ei pannudki. 

Viimane hapupiimane tööpäev

Olin tänaseks ettevalmistanud terve posu enda äramineku teavituskirju Drafts kausta ja hommikul hakkasin lihtsalt vajutama send nuppu. Mõtlesin, et kui send nupp on vajutatud, on terve päev aega nigu muda ja võib ükskõik mida peale hakata, kuid tööd oli kuidagi rohkem kui tavaliselt - nagu ikka. Kell 16 tormas veel mu armas ülemus tuppa ja palus minult kiirelt paari tabelit vormistada, nii et viimase tunni sain veel täiega tööd rügada.
Mis siis on täna teisiti:

• Peale tööpäeva lõppu pesin ära oma tassi ja panin mitte kappi vaid käekotti
• Võtsin kingad jalast ja panin käekotti

Pole mingit tunnet, et täna oleks viimane päev. Tegelikult olen ju peaaegu terve järgmise nädala ka veel tööl. Esmaspäeval tulen teen siin lahkumispeo ja tõenäoliselt on vaja natuke aidata sügisseminari kaustu ette valmistada, teisipäev on küll vaba, kuid kolmapäevast reedeni olen Kuressaares sügisseminaril. Nii et järgmine nädal olen ma veel täiesti töine. Kuressaarde mineku tingimused on loomulikult karmid. E ei luba mul kukkuda, kalduda ja sünnitada ja ülemus, noh, tema lubab tegelikult kõike, aga hoiab silma peal. Tal on meditsiini haridus ka olemas ja ta lubas mu oma tuppa võtta. Ütles ainult, et ma võtku oma padi kaasa, et pikk sõit. 

Ma arvan, et ma hakkan oma tööd ja töökaaslasi ikka hirmsal kombel igatsema.

Nüüd vajutan siis Publish Post, siis Clear history ja Shut down ja enam siin toolil ei istu. Tsau-pakaa töö.

Ilm on kole ainult aknast vaadates

Käies olen nüüd ära näinud kõik Eestis 4 tavalist aastaaega pluss siis veel lisaks ühe boonusaastaaja, mille tõttu nii mõningadki meist Eestist lahkunud on. Nimelt selle lödiseva aastaaja. Eile koju minnes kallas nagu ämbrist. Koju jõudsin lõdisedes (kuigi mul on radikas kõhus), kuna velvetid olid läbi märjad peaaegu üles välja ja minu paks talvemantel oli läbi-ligunenud ja tohutult raske. Isegi talvemantli all olev pusa oli läbimärg. Mantli panin vannituppa kuivama. Õhtuks oli vannitoas tohutu loik ja hommikuks oli ikka veel mantel märg. E loomulikult küsis hommikul miljoni-dollari küsimuse, et kas mul siis mõnda muud mantlit ei ole selga panna. Mõtlesin juba, et ütleks, et: "Ei kui ma paks olin, siis oli mul ainult üks talvemantel, ja selle aja mantel, kui ma ilus veel olin, ei lähe enam selga", aga ei pidanud midagi ütlema. Ta luges ise mu silmist vastuse välja ja aitas mulle märja ja külma mantli üll.

Eile pani meie maja omanik koridori elektri radika. Nüüdsest on meil koridor soem kui tuba. Nüüd võib kahekesi koju minnes julgelt ust lahti hoida seni kuni üks meist tohnerdab saapaid jalast võttes, sest enam ei lähe koridorist külm tuppa, vaid pigem on ukse avamine kasulik tegevus.

Tööl käimine aga hakkab lähenema võidukale lõpule. Eks ole ka juba aeg. Alates sellest nädalast tunnen esimest korda, et vist olengi rase. Käku on nii sügavale vaagnaluude vahele end surunud, et käia ja olla on kergelt ebamugav. Esimest korda sekretär teatas, et ma käivat nüüd nagu rase, natuke vinta-vänta. Ju selle tõttu kulub ka tööle jõudmiseks 10 minutit kauem aega. Või on see tingitud jääst. Ei tea. Aga käies enam ei jää Käku magama. Nüüd on ta minuga solidaarne ja liigutab kogu tee tööle ja koju oma jalakesi vastu mu ribisid või külge, nii et ma pidevalt itsitan. Nüüd te siis teate, miks suure kõhuga inimesed nii õnnelikud on - neil on lihtsalt seesmine kõdimasin koguaeg töös.

Tühi kapp, täis kõht

Otsustasime, et ei jõua poodi. Pole tahtmist külastada mingit järjekordselt Oh Hoo päevi. Külmkapi sisu näeb allolevalt pildilt. Mis meie sellest siis järeldasime: Hommikuks saab süüa veel võileiba juustuga. Leivahaldjas H käis üks öö meil akna taga ja tõi meile oma värske leiva.
Aga, et ka õhtuks ja homseks päevaks varustuda, siis külastasime keldrit. Sealt saime kanakondi konservi, kartulit, porgandit, sibulat, puljongit ja nüüd on supp potis ja podiseb.
Huvitav kui kaua me nõnda elame. Ma usun, et enne neljapäeva igatahes me poodi küll ei lähe!

Rääkisin eile H'ga, et kui iseloomutuks ma rasedusega muutunud olen. Ennem rasedust suutsin ikka keelduda tükist koogist ja šokolaadist, kuid nüüd olen vedel nagu vihmauss. Tööl söön iga päev 2-3 kommi. Reeglina siiski 3 - 1 ananassi vahvlikomm ja 2 kasekest, kuid on ette tulnud ka päevi, mil ma suudan lausa 5-6 kommi  põske pista. See pole nüüd ei mulle ega Käkule üldse hea ja H lohutas mind, et iga päev on uus võimalus hakata tubliks. H ise jutustas, kuidas ta Soomes elades igatses nii väga Eesti kommi, et pani ka endale piirangu - 2 kasekest päevas. Ja siis hommikul ärgates esimese asjana esimese kohvi kõrvale võttis päeva normi ette.
Täna suutsin piirduda 2 kommiga. Homme üritan jälle loobuda. Pean ikka iseloomu tagasi saama, sest mis ema minust saab, kui ma ei suuda isegi enda eest seista.

Viimased pingutused tööl

Eelmine nädal otsustas meie maja süs admin, et ta teeb juhtmete ussipesa serveriruumis korda. Korrastamist alustas ta sellest,et tõmbas välja switchi toite juhtme. Tsau-pakaa meie süsteemid! Lihtsamad ja uuemad serverid kolisid küll teise switchi taha, kuid suuremad, vanemad ja tähtsamad ei saanud kolimisega hakkama ja veel järgmisel päeval  pahurdasid ja avaldasid meelt, et neile olla liiga tehtud. Nagu prantslased.

See nädal aga oli Nõmme ja Mustamäe kõrgepinge liini avarii. Mitu alajaama olid maas ja terve Mustamäe ja Nõmme valmistusid küünlavalgel polaarööks. Et seekord mitte süsteeme ärritada otsustasime kultuurselt kõik välja lülitada, enne kui UPS ära lõppeb (ja nagunii selgus ka, et serverid küll on UPSi taga, kuid serveriruumi kont mitte ja juba poole tunni pärast peale katkestust oli serveriruumis tõeline aafrika). Seega pool päeva tegelesime maha võtmisega ja nii pea kui kõik oli korralikult maas tuli elekter tagasi. Siis jahutasime/tuulutasime ja hakkasime taas asju üles upitama. Keegi ikka kõrgemalt poolt muretseb, et mul tööl igav ei oleks.

Minu enda arvuti aga tööl vahepeal otsustab, et ta tahaks lennuk olla. Ma ei saa talle loomulikult pahaks panna, sest mina tahaks suusataja olla ju tegelikult, aga õõvastav on küll kui arvuti hakkab tegema sellist häält, et parem käsi otsib paaniliselt turvavööd ja mõistus ootab kosmosesse sööstu. Mu süs admin muidugi ei taha kuidagi, et ma juhet niisama välja tõmban ja tema ütlebki, et asju peab kultuurselt tegema, kuigi sellisel puhul enam tavaliselt kultuur ei aita. Pealegi mina ju teeengi asju kultuurselt - iga kord enne juhtme välja tõmbamist loen kaks korda issameiet ja alles siis tõmban juhtme välja. Ükskord lugesin tegelikult ka Aapo Ilvest (kuna meil on hp arvutid vürtsistatult Vistaga), aga siis mu arvuti solvus ja tegi järgmine päev kohe uue madalstardi kosmose poole.

ARVUDI

ostse liinast arvudi ma -

vahtne helwett-packard

küsüti mis tiit sa taaga

esiq sääne kakard

a ei tiiki midägist ma

las ta nukan sais

mulle lihtsalt miildüs timä

kõvaketta hais

Šveiki juhtumised ehk kuidas minust sai reisil Roosa

Ma teadsin maantee numbreid, ausõna E18 ja E8, aga Länsiterminaalist välja sõites näitas silt, et Hanko ja Turu 51. Ma mõtlesin siis Tammisaarini, et küll kohe tuleb silt, mis suunab mind paremale keerama. Aga seda ei tulnud (vaatasin hoolikalt Kehä I silte ja midagi muud sildi peal kui Kehä I ei olnud, siis vaatasin hoolikalt Kehä II silte ja ka seal oli ainult Kehä II peal no ja Kehä III peal ei olnud kah midagi muud). Tundub, et süsteem töötab Helsinkist välja sõites siiski nii, et kes teab kuhu sõita, see teab, ja kes ei tea, see sõidab sinna kuhu oskab. Mina sõitsin Saarde. Vabandasin ausõna Tammisaares, et tegelikult tahtsin ma saare leiba ja pumpernikleid ja olen peast rase, kuid pisut pahur E keeldus leiba ostmast (leiva kuupäev oli peaaegu eilane). Nii et nemad kaotasin tunni ja mina kaotasin leiva - võrdne seis. Kahjuks ei olnud poisid nõus minema Saarde puhkama. Ma usun, et ma oleks merel sama hästi orienteerunud nagu autos. Otse ja viperusteta koju, kuid mind enam ei usaldatud. Isegi rooli mitte.

Rauma aga ei olnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. Kunagi mõtlesin, et see on mingi tavaline väike linn, kuid nagu selgus on tegu ikka tõelise pärliga Soomes. Rauma vanalinn on UNESCO pärandina arvel oma väikeste puumajakestega. Või noh õigemini on Rauma suurima ajaloolise puitarhidektuuriga linn Põhjamaades. Eriti armsaks muudavad majad niplispitsi kardinad, mille akende ees hoidmist Rauma linn lausa toetab. Samuti on Raumas hästi arenenenud täiskasvanute koolitussüsteem, kus kõigile pitsi ja sõlmimist ja mustreid õpetatakse. Usun, et seal linnas käelisi idioote ei leidugi.
Aga minu elamus oli siiski see, et Rauma on esimene linn maamunal, kus sa võid tõesti käia ja sõna otseses mõttes akendesse vahtida. Tavaliselt vaatan ma akendesse salaja pisikese piiluja häbitundega, kuid nüüd sain avalikult oma uudishimutsemist teostada.

Vanalinnas oli ka tohutult ilus Püha Risti kirik, millel on võimas puidust katus. Ma polnud varem sellist puitkatust kusagil näinud ja kui teised poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, siis oleks vist ka nägemata jäänud. Kaugelt paistis katus täiesti kivine. Et seda märgata peab ikka silma olema!

 

A&O: Lõpuks said meil kodust otsa ka sabadega kalad (reedel!). Kartsin juba, et võime need teile tagastada (nii nagu see Kalles on meil siiamaani alles, mis poolteist aastat tagasi meie külmkappi rändas) ja siis üheskoos neid veel Jaanipäevalgi süüa. Tegelikult aga kõik kes neid sõid kiitsid neid taevani. E töökaaslane, kes meil juhtus kaks korda ööbima, lausa teisel korral juba saabudes küsis, et kas hommikuks saab ikka sabakala ka. Kusjuures talle meeldis kala nii väga, et ta tõepoolest sõi ka saba ära.

Ääremärkusena panen ka kirja, et karjala pirukaid ei ole ikka mõistlik tassida Eestisse. Vandusin ja sajatasin hommikul nii mis kole, kui ma üles sulanud karjala piruka klompi üritasin üksikuteks tükkideks fileerida. Kuid kuigi kaubanduslik välimus ei olnud pirukatel suurem asi, siis olid nad siiski äärmiselt maitsevad. Munavõid ei saanud teha, kuna meie külmkapp on tühjavõitu, kuid õnneks oli meil nati head itaalia vorsti ja juustu ja hommikusöök sai niii hea, et ma naudiskledes jäin taas 15 minutit tööle hiljaks.

Jätkuvalt jälgin ka et iga päev sööks ikka ära viis peotäit köögi- ja puuvilja, et nii mina kui ka Käku saaks kõik vajalikud vitamiinid ja kiudained ja head süsivesikud kätte. Tänaseks olid küll külmakpaist tomatid-kurgid otsa saanud, kuid meil oli veel järel kaks greipi ja tädi Eevi andis mulle ridikülli kolm õuna ka tööle kaasa. Aga õhtul peab vist ikka poodi minema.