Eile õhtul arutasime Patiga mänguasjade koristamise asjakohasust ja kuidagi tulid jutuks prügilinnud (kes öösiti käivad ja laiali jäätud mänguasjad pessa poegadele viivad). Millegipärast hakkas Pati prügilindude kohta liiga täpseid andmeid nõudma - kuidas nad ikka tuppa saavad kui aken ja uks on suletud ja kuidas nad suudavad näiteks terve valmisehitatud raudtee minema tassida või miks mõni öö on mänguasjad laiali ja prügilinnud ei tule. Avaldasin suure saladuse, et prügilindudel on ka nimed, emme ja issi, kes leiavad, et mänguasjad on päeval päris meeldivad asjad, kuid öösel, kui neile peale astuda, tunduvad nad rohkem merisiiliku moodi ja karistuseks selle eest, lendavad prügikasti. Täiesti ilma uksi ja aknaid avamata.
Teinekord on see moment, kus sa näed, kuidas laps mõtleb ja hammasrattad tema ajus käivad tohutul kiirusel ringi ja hekseldavad saadud informatsioonist uusi seoseid. Babuum, jõudsin mõelda, jõudsin otsusegi vastu võtta ja saabuski küsimus: Aga päkapikud? Kas nemad on olemas?
Ma suudan ajada udujuttu (ole hea laps, sest päkapikud praegu vaatavad ja ei too sulle muidu hommikuks üllatust), aga vaadata oma lapsele silma ja valetada ei suuda. Selle asemel rääkisin talle tõtt, et päkapikkude nimi on samuti emme ja issi ja Nikolausil olid kunagi küll abilised, näiteks Piko, kellest me isegi oleme ju raamatut lugenud, aga mingeid pisikesi punaseid mehikesi, suure pomeloga, meie koju sisse ei tungi.
Pati võttis seda üllatavalt rahulikult. Küsis üle veel paar täpsustavat küsimust, et kuidas see sussi sisse asjade panek ikka käib ja mille järgi otsused sünnivad, kuid täiesti ilma traagikata. Meil E'ga oli isegi rohkem kahju. Muidugi võtsime Patilt vaikimisvande, et ta ei läheks oma värskete teadmistega teiste laste jõulurõõmu rikkuma. Uut jõuluaega ootame aga põnevusega, kas unustab või ei? Kas usub edasi, sest teised usuvad või ei?
No comments:
Post a Comment