Kärukatse

Eellugu:
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.

Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.