Ma armastan sind rohkem kui siiakala

Pühapäeval ei olnud ilm enam sugugi nii vananaiste suvelik kui ratta laupäevakul ja külastasime lapsega tema ristiisa pere initsiatiivil Loodusloo muuseumit. Seal tabas meid kaks üllatust: 1) lapsi oli nii palju, et kohati ei mahtunud ümbergi keerama (me arvasime, et muuseumid on rahvast tühjad) 2) igal pool siltide peal oli kirjas LÕHI. Väike google'i abi teatas meile, et ongi tegemist lõhi kalaga ja lõhe on vaid rahvapärane nimetus. Muuseumis terve teine korrus oli pühendatud kaladele - Patrik oli suhteliselt pöördes. Käis ja hõikas üle saali  emme, kala! Emme, kala!
Pean tunnistama, et loodusloo muuseum jättis mulle parema mulje kui loomaaed. Loomad olid kõik olemas, ei olnud läinud majja sööma ja püsisid kenasti paigal just nii kaua, kuni sul oli huvi neid jälgida. Samuti meeldis mulle seal viimast päeva lahti olev seenenäitus, sest ma sain lõpuks vaadata lehterkukeseene ja musta torbikseene erinevustest, millest kõik see aasta muudkui korjavad ja millest räägivad.
Peale muuseumit otsustasime lisaks külastada ka kalapoodi ja lõpetada päeva siiakalaga Keila kalaparadiisis.
Tõepoolest, paremat kala ei ole maailmas olemas ja Smuul teadis, millest ta kirjutas.
Kõigepealt fileeris E kala ära, raputas natuke soola, keeras tükid ohtrasse magusasse sinepisse ja andis järje minule. Mina keerasin kalapalad riivsaias ja praadisin neid ohtras võis. Hea tulemuse saavutabki tõenäoliselt siis, kui pidada kinni sõnast ohtralt.