Härra Monk

Sõnavara täieneb järjekindlalt iga päev, kuid kui Patrik end rohkem usaldaks võiks see täieneda oluliselt kiiremini. Kui ma palun tal mõnda sõna korrata, siis kordab ta seda ainult sellisel juhul, kui ta on 100% kindel, et tulemus on perfektne. Kui sõna on keerulisem, siis käib protsess nii:

• Esimene nädal ta vaatab, mida mina oma suuga teen.
• Seejärel üritab ta suud vaikides kaasa liigutada.
• Järgmine nädal ütleb ta sõna õigesti välja. (Kui see õigesti välja ei tule, siis rohkem ta seda ei ütle.)
• Seejärel järgneb 2-3 nädalat pausi, mil ta seedib, kas sõna oli keeruline või võib seda veel proovida korrata.
• Kui sõna väljaütlemise tulemus osutus keeleliselt talutavaks, kordab ta sõna nüüd veel.

Vanad sõnad on emme, iss, Nana, Papa, taat, aitäh, kaka, kala, kama, kana, mämm-mämm, või, juua, ooo (suur), eee (väike), opa, alla (jpm mis meelde ei tule). Uued käibel olevad sõnad on hetkel lell, auk, piss, buff, tadaa, tita, pähh, allo. Suu maigutus faasis on [He]Leena, tädi, auto, õun, pall.
Mingit vahepealseid titekeele sõnu ta keeldub tarvitamast ja nii ei saagi me õpetada talle sõnade mugandamise kunsti: nt koera asemel aua või vanaisa asemel aisa või vana jne. Sõna olgu kohe korrektne või jäägugi ütlemata.
Iseenesest on tulnud tal ka stamp vastused meie küsimustele:

• K: Kes teeb hommikuti Patrikule pudru? V: Iss.
• K:  Keda sa armastad?  V: Taat.
• K:  Aga veel?  V: Nana.
• K:  Aga veel?  V: Papa.
• K:  Aga veel?  V: Taat! (Seepeale vaatab Patrik sind sellise näoga, et hea debiil - ma ju juba ütlesin, et Taat ja kui sa arvad, et ma peaks seda köögikombaini armastama, kes nagunii mul koguaeg olemas on, siis unista edasi.)
• K:  Mida taat sulle Keilas andis?  V: Kala
• K:  Mida laps ütleb või mis sa ütled?  V: Aitäh!

Ka kindlad protsessid on äärmiselt tähtsad. Näiteks meeldib talle virutada mulle vaba käega kõrvakiil. Seejärel on ta enda peale väga pahane ja lausub emme ai-ai, emme ääää ja žestikuleerides näitab, kuidas emme nutab, kutsub issi ja palub emmele pai teha. Seejärel teeb ka ise mulle pai, musi ja kallistab ja näitab kuidas Patrik on nüüd hea poiss ja viibutab sõrmega ja näitab kehakeeles, et emmet ei tohi lüüa.
Samuti ei saa ta õhtul, olgu ta nii väsinud kui tahes, uinuda ilma unelauluta. Eriti väsinud õhtutel kuulab ta laulu ära viimase noodini ja siis sekund peale viimast nooti paneb silmad kinni ja uinub.
Magades on aga Patrik paadunud tekivihkaja. Keset ööd on ta võimeline pahurdades üles tõusma, vihaselt teki kortsu keerama ja selle voodi jalutsisse pulkade vahele suruma. Seejärel, peale sügavat ohet, paneb ta pea padjale ja uinub taas. Ja katsu siis talle tekk uuesti peale saada ...

Märkamatult on ta kasvanud ka nii suureks, et temast on juba abi. Diivanil lösutades saab paluda, et ta sahtlist teipi tooks (et nt parandada mõnda raamatut), väljasõidult tulles asju lahti pakkides viskan kõik musta pesu kuhugi hunnikusse ja palun tal need masinasse viia ja ka kullerteenused on juba omal kohal ehk mine vii see prügikasti või too emmele see tass riiuli pealt. Pea nädal tagasi avastasin, et ta tühjendab ka ise oma pissipotti. Kui pott on suures toas või magamistoas kõnnib ta ülimalt ettevaatlikult sellega köögi nurgani. Seal asetab ta poti maha ja teeb endale ülejäänud tee vabaks: sulgeb vajadusel pesumasina ukse, paneb saapad saapa riiulisse, et ta saaks avada korralikult vannitoa ukse, tõstab potil kaane üles. Kui kõik on nii nagu peab võtab ta taas köögi nurgast poti ja ülimalt ettevaatlikult läheb ja kallab pisikese poti sisu suurde potti. Maha pole veel läinud tilkagi!

Söömise poole pealt on muutunud see, et keedu juurviljad pole enam Patriku lemmiktoit. Ootasingi juba, et millal mu paradiisiaeg ümber saab. Sellest hoolimata sööb ta kahjuks vaid korralikku toitu - igasugune friikartul ja pitsa ei lähe tal alla. Saasta asemel eelistab Patrik borši või keedukartuliga kotletti. Salatit olen õppinud talle andma enne sööki (varamust H nipinurk). Kui kõht mõõdukalt tühi on, ulatan talle toored porgandid, kurgid, tomatid või vahepalaks marjad, õunad ning 5 peotäit puu ja köögivilju saab päevas kergelt täis.
Pudrudest sööb ta ainult kas tatrahelvest või hirsihelvest. Neljavilja, odrahelbe ja kaerapudru oksendab ta lihtsalt välja. Pudru peale on vaja panna võid. Võid on vaja nii väga, et juba umbes 4 ajal öösel kostub tema voodist ühtlane nõudmine: võid, võid, võid. Moosi sööb ta lihtsalt lusikaga vahest kõrvale, aga kui see pudru peale satub võib tulla häda majja.
Meie laps on järeleandmatu ja järjekindel esteet. Pudru ja moos olgu lahus, vaibad olgu sirgu ja purudest puhtad, asjad omadel kohtadel ja käed ja suu puhtad! Meil on Monk.