Lahkudes haarasid eelmised omanikud kaasa kogu mööbli, magamistoa kardina ja kolmest toast laelambid. Põhimõtteliselt meil pretensioone ei ole, kuna notariaalselt müüdi meile tühi korter, kuid suusõnaliselt lubati jätta osa mööblit ja vähemalt vaibad, kardinad ja lambid. Selle asemel saime aga tühja romantilises valguses korteri, millel logisevad kõik lingid (kaasa arvatud kamina uste omad), mille üks tuba vajab remonti ja peab tunnistama, et leidub erinevate kappide uksi, mis vajavad vahetamist. E käib iga vaba momendi ringi kruvikeerajaga ja muudkui keerab, kuid niipea veel keeratud ei saa. Halastusest on meile siiski jäetud 17 liitrit pahtlit, hiiglaslik pahtlilabidas ja pott värvi.
Esimesel päeval üritas Patrik ka kohe rippuda garderoobkapi riidepuu hoidja küljes. Vabakal oli toru kõva ja kannatas lapse raskuse kergelt välja. Siin aga tuli toru ühes seina ja riietega talle kaela. Laps oli nii ehmunud, et istus pärast tükk aega teises toas ja vaatas vaikselt raamatut.
Igatahes nüüd me siis saame alustada algusest, mis tegelikult on päris tore. Saab teha omanäoliselt ja oma maitse järgi. Ainult et mis siis on meie maitse? Viimased päevad oleme olematu neti otsas tuuseldanud ringi google avarustes ja uurinud, mis on sisekujunduses Art Nouveau, Art Deco, kaasaegne juugend, eklektika, funktsionalism jne. Enam ei ole ma ühel arvamusel oma välisarhitektidest sõpradega, kes peavad sisekujundajaid tapeedivalijateks ja kardinasoovitajateks. Tunnen, kuidas iga mu keharakk januneb vaibapakkujate nõuannete järele.
Esimesed päevad elasime uues kohas ühe noa, ühe kahvli, ühe laste supilusikaga. Oma vaipa kutsume hellitavalt (kolijate ristitud nimega) diivaniks. Meil on olemas üks sõbra K tehtud pisike pingike ja üks laste Standardi taburet. Ülemistelt naabritelt saime juba laenuks porolooni, mille peal magada ja oma voodilina tõmbasime akna ette. Eile ostsime kiirkeedukannu, harja-kühvli ja noad-kahvlid. Nüüd saab tulla külla - saame "diivanil" istuda, kohvi juua ja kooki süüa.
Muude ostudega väga ei kiirusta. Ei taha teha kiireid ja mõttetuid valikuid, mis jäävad meid igaveseks kummitama. Mingit pahna me siia korterisse ei soovi ja kaubikuga Ikeasse ka ei suvatse sõita. See tähendab, et Ikeasse sõidame ikka, aga vaatame sealt näiteks Patrikule voodit, mitte söögitoa komplekti. Muidugi hinge närib, et maitse on meil liiga hea. Kui vaatame ringi, siis silma jäävad meile ikka need 4000sed söögilauad ja 2000sed diivanid. Ja tundub, et sellise tempoga me niipea veel kodu sisustatud ei saa. Seega, kes on valmis paar tundi veetma püsti või pikali, võib külla tulla. Kes aga tahab istuda ja veisepraadi nautida, peab ootama nii aastat kümme.
No comments:
Post a Comment