Rütmitus elus

Liigne trall lööb elu rütmist välja. Neljapäeval käisin tööl, kus juhuslikult oli maja ees näha ka mu bioloogilise isa suurt bensiinisööjat. Ohkasin kaks korda sügavalt sisse ja välja, käisin rahustuseks kõigepealt töökaaslastega ülemisel korrusel juttu rääkimas ning siis suundusin alumisele korrusele. Alustuseks jutustasin loo Muhamedist ja mäest ja teatasin, et siin ma - Väike Mumamägi - nüüd olen. Selle lapse tutvustamise pooltunnikesega jäime aga hiljaks pool tunnikest koju. Selle asemel, et ärkvel lapsega koju jõuda ja siis ta lõunaunne panna jõudsin koju magava lapsega, kes kodus mitte enam lõunaund ei jätkanud ja päev oligi nässus.
Järgmine päev olid aga tädi Aino matused ja taas kord otse lõunaune ajal. Laupäeval olime aga ise rumalad ja E läks Patrikuga välja kõhukotiga jalutama taas kord natuke enne lõunaund ja laps loomulikult kukkus kossdi tuttu ja kärusse pannes enam pikalt ei maganud.
Selle päeva rütmide sassiajamise palk oli meil aga öörütmi sassi minek. Kui varemalt oli meil laps, kelle võisid panna voodisse ja kes siis seal rõõmsalt veerand tundi lakke vaatas ja siis silmad kinni pani, siis kolmanda rütmitu päeva lõpuks ei jäänud enam Patrik magama. Jändasime temaga peaaegu südaööni. Suures ahastuses võtsin taas käsile raamatu "Päästke meie uni" ja lugesin uuesti läbi. Seekord vaatasin ka päevakavadele leebema pilguga otsa ning täna katsetasin esimest korda:

Patriku vanune beebi peaks ärkvel olema 2h ja seejärel minema magama. Sööma peaks ta peale magamist ja mitte enne magamist! Täna siis tegingi nii. Loomulikult ma ei andunud täielikult raamatutarkusele ehk ei äratanud magavat last kell 7 vaid lasin tal magada nii kaua kuni ta tahtis (7.30) ja seejärel magasin ise veel nii kaua kuni mina tahtsin (8.00) ja siis alles andsin süüa (ma väga lapsepiinaja tegelikult ei ole - Patrik sõi öösel 4 korda ja viimane söök oli tal kell 6.00). Magama panin nö näljase lapse ja ilma lutita. Peale 10 minutit hoovis kärutamist magas Patrik nagu miki mul akna all peaaegu 2h. Peale ärkamist andsin taas süüa ja laps oli niiiiiiiii hea tujuline, et lasi mul lausa pesud ära triikida. Peale kaht tundi võtsin taas lapse ja panin välja. Ja magab jälle! Ehk on siiski nendes päevaplaanides iva sees. Ehk tõesti kohe peale söömist ei olegi beebil hea magada. Gaas hakkab kiusama ja krooks võib olla sisse jäänud. Igatahes olen nüüd julgem, julmem ja targem ja kui tänane öö ka tuleb normaalsem, siis homme isegi jätkan lapsekasvatamist raamatu järgi.

Aga nagu ikka esitan endale miljoni-dollari-küsimuse: Mida ma sellest loost õppisin? Päevaplaan on siiski A&O. Kui laps teab mis järgmiseks juhtuma hakkab on ta parem, rõõmsam ja ei nuta praktiliselt üldse. Kui enda lohakuse, laiskuse või planeerimatuse tõttu tsüklist välja minna, siis kindlasti ei tohi seda teha kolm päeva järjest. See on siiski tõepoolest nii nagu K mind õpetas, et kõik muutused väikelastel võtavad aega kolm päeva! Seega kui elu sassi ajada, siis ainult üheks päevaks. Järgmine kord oskan ehk juba seda ka järgida.