Maalesõit

Seekordne maalesõit väärib tõelist skeemitamise auhinda - hommikul lükkasin Patriku akna alla tuttu, kohe ärgates 18 bussi ja A&O juurde, siis lõunaune ajal kärutasin ümber Šnelli tiigi, kuni saabus Edelaraudtee aeg ning siis magava lapsega rongi. Tartus läksin sõbra juurde kuhu õhtuks ilmus kohale töölt tulev E ja viis meid Patriku öö unega maale.

Elamused:

1. Kas teist keegi teab kui palju mahub postkasti kirju, lehti ja reklaami. Mina arvasin, et poole vähem kui neid reaalselt A&O postkasti surutud olid. Osad kirjad olid nii rullis, et tegid isegi vetsupaberile silmad ette. 
2. Inimesed on mõtlematud tohmanid ja kui nad ei kuulu Mõhu ja Tölpa suguvõssa, siis kuuluvad nad kindlasti Kadekopskopside klassi. Rongis oli jäänud 1 vaba pink. Mina saabusin rongi sellest uksest, mis oli vabale pingile lähemal. Teiselt poolt lähenesid kaks minust vast natuke nooremat noormeest. Nad jooksid, et pinki endale saada, samas nähes, et ma lapsega seda ise noolin. Kuna mina joosta ei saanud, siis võtsin õlalt ruttu oma koti ja viskasin selle pingile napilt enne noormeeste tagumikkude maandumist. Sain väga mõrvarliku pilgu osaliseks.
   See viimane vaba pink oli päikese poolne ja rong oli väga umbne. Meie ees istus üks teine lapsega ema (laps oli umbes 3ne vast), kes keelas kogu vagunil aknaid lahti tegemast. Tapal vabanes teiselpool vahekäiku üks iste ja ma hakkasin sinna kolima kui üks keskealine daam tegi oma kotiga mulle sama, mis mina noormeestele. Ju oli tal palavam kui üleni higisel Patriku ja ei jäänud mulgi muud üle, kui üks mõrvarlik pilk talle omistada ja okselapp üle minu ja Patriku pea tõmmatuna vaikselt edasi kannata.
3. Maal nägime päeval ühte Kännu kuke tühja pudelit ja hakkasime omakeskis arutama, et mis moodi ikka see jook maitseb ning õhtul kui laps juba magas korgitigi meie auks üks Kännu kukk lahti.
   

   Muide vahepõikena pean siinkohal möönma, et iga kodu, kus on olemas ülevalt-alla lahtikäiva uksega baarikapp on Kännu kukk olemas. See on samasugune seadus nagu igal vast abiellunul peab olema kodus üks orhidee (meil oli ka, aga klassikaliselt tapsin ma selle paari kuuga ära. Nüüd on ta juba taastuskuuri Mudakal läbinud ning õitseb seal juba mitmendat korda).

   Peale avamist ja esimesi maitsemisi juhtusin ma ükskord elus istuma jackpot koha peal, kust oli ilusti näha kuidas vaadatakse pudeli põhjas olevat kristalli siis, kui pudelil puudub kork. Vaataja loomulikult korgi puudumist ei pannud tähele ... Ja mina nägin kuidas see punane kleepuv asi hakkas voolama, kuidas ta tabas diivanit, vaipa ja kuidas ta muundas ruumisolijate näod naerust lokkavateks. Peab möönma, et Kännu kukk on nagu keefir või jääkülm viin, mis valgub sekund hiljem kui ta peaks ja annab niiviisi valajale teatava hetke, et tabada oma tegu, kuid mitte pääseda enam tagajärgedest. Kogu see intsident meenutas tõepoolest "tordiga näkku" nalja ja oli nii klassikaliselt naljakas, et ma veel öösel kõõksusin endal pisarad silma ja pidin E kaenlaauku pugema, et mitte naeruga Patrikut üles ajada.
   

Kokkuvõttes võib öelda, et maalesõit nõnda rongiga on äärmiselt meeldiv ettevõtmine ja kui veel maal nalja saab, siis võiks kasvõi iga nädalavahetus pool eestit läbi manööverdada. Tagasi tulime ühe pikema pausiga Tartus, kus Patrik käis esimest korda juuksuris. Lasime pügada tema imeseksikat tukka mis juba silma kippus. Laps oli väga põnevil kääridest, kammidest ja kogu temale osutatavast tähelepanust. E seisis kõrval ja õpetas juuksurit, et tehtagu ikka selle teise kääriga ka , mis jätab juuksed eri pikkusteks. Tehtigi! Nüüd on meil peas moodu soeng. Ime, et E veel noalõikust ei nõudnud.

Praegu on aga väljas suur suvi lõpuks ka meil ja ma tunnen nagu oleks mul puhkus. Vahepeal viskaski juba kopa ette, kui sain Prantsusmaalt sõnumeid, kuidas ülejäänud pere päevitab rannal ja ujub ja mina sain neile vastata ainult sõnumiga, et ma kütan ja Patrikul on jälle talvemüts kasutuses. Nüüd on aga meil ka siis seis selline: