Välkarid tööl

Kolmapäeval saabus mulle küll minu Horvaatia partner. Iseeenesest on ju tore vahest ka ilma e-maili ja skypeta suhelda (päris inimesega), kuid stressi on ikka välkaritega palju. Näiteks peab välkaril käima vastas lennujaamas, siis hotellis igal hommikul, korraldama talle lõunad ja õhtusöögid, panema kokku päevakavad ja koosolekut juhtima, koostama memod jne. Täna jõudsin koju napilt enne AK'd ja nüüd kohe olen minemas Selverisse, et osta temale ja ta meeskonnale kaasa Eesti kommi.
Kuna ma tegelikult kohe mitte üldse ei naudi seda stressirohket aega, siis pean ju ennast millegagi lõbustama. Sellel välkaril on kaasas naine (välkar tundub olevat seda tüüpi: "Ma ei lähe kuhugi mitte kunagi oma naiseta") ja nagu heaks tavaks saanud, siis ikka selgub kuskil dinneril, et keegi on totaalne vegy (ei söö liha, kala, muna, juustu, piima jne). See tädi on niiii vegy, et ta tükk aega küsis, et kui ta ikka päriselt ka mulle räägib, kuidas see mesi purki saab, et kas ma siis tõesti panen selle oma tee sisse. No ma lubasin talle, et küll ma söön, et ma olen looduslaps ja ärgu muretsega. Selle peale ta siis pani mind nö tõeliselt proovile ja ütles, et mee sees on mesilase ila. Issuke kuidas ma itsutasin - ütlesin bon apetit ja panin lusikatäie mett põske ning teatasin, et kui iga looma ila oleks nii hea, siis sööks ma igatsugu loomset kräppi. Mina aga lõbustasin ennast vastu sellega, et rääkisin talle kuidas äi tegi lambast šašlõkki, kuidas ämm pani kanad plekkpurki ja kuidas isa kalapuhastusjaamas tegutseb. Eriti tegi mulle nalja kalasüdalugu, mida see suvi saares nägime.

Tädil korduvalt pani silmad pahupidi. Igatahes ma ei usu, et ma talle liiga tegin. Ta ise väitis koguaeg, et tal tapmise vastu polevat midagi (isegi lihatööstuse masstapmise vastu), kuid ta lihtsalt ei taha seda räpast kraami endale suhu pista.Mul kohe terve dinner oli megahea tuju ja jutt jooksis. Eks ma pean ju ka saama mingi kompensatsiooni oma aja kulutamise eest, olgu see siis või vaimne!