Olen eluaeg teadnud, et mannapudru toiteväärtus on nullilähedane ja mannapudru on sama mõistlik toit nagu saiake, kuid täna hommikul tõmbasin oma uskumustele vee peale ja panin paja tulele. Meil oli külmikus poolik maasikamoosi purk ja hommik oli niiii ilus, et pidi kohe mannapudru keetma. Loomulikult ei jää ükski enda põhimõtetes järgi andmine karistuseta - esimene paha märk oli see, et laulev pudru lendas mulle vastu näppu ja oleks peaaegu villi saanud (õnneks oli alo geel käepärast ja selle kohene peale tõmbamine vist aitas). Terve päev on näpp punane olnud ja kergelt tuiganud. Teine paha märk aga ilmnes lõunaks. Kui tavaliselt lähen tööl lõunale poole ühe või ühe vahel, siis täna juba kell pool kaksteist tahtis nälg silmanägemist võtta. Kusjuures siinkohal ei ole tegu ilukirjandusliku eneseväljendusega vaid mul on sellega siiralt tõsi taga. Hakkasin üle keha näljast värisema ja kaheteistkümneks oli nälg nii suur, et pidin pildi tasku panema. Lükkasin ruttu eilase kana mikrouuni ja nii pea kui masin pipiip tegi asusin kondi kallale nagu Agnes Viimses reliikvias. Ei tea küll, mis teised töökaaslased küll minust arvasid. Pomisesin küll kahe ampsu vahele vabanduseks, et sõin hommikusöögiks mannapudru, aga nad vist ei mõistnud mind.
Koju jõudes rääkisin ääri-veeri ka E'le oma lõunasest näljahädast. Mõtlesin veel, et ei tea, et kas tasub üldse seda kõike tõesti nii põlatud pudru süüks ajada - ja ütlesin, et ju käkul oli täna mingi kasvamise päev, et imelikult kombel kõht nii tühjaks läks. Aga selgus, et ka E'l, kes minust poolteist korda rohkem pudru hommikul sisse ahmis, oli lõuna ajal sama tunne olnud. Ühtepidi tundsin end võidukana, et minu toitumisalased teadmised on siiski paikapidavad, kuid teistpidi on ikka närune tunne küll mõeldes, et hommikusöök oli niivõrd jube minule kui kasvavale organismile. Seega selle nädala toidukorv läks süümepiinadest ajendatult maksma oluliselt rohkem kui eelmise nädala oma. Õhtul selveris oli tõsine rõhk tervislikkusel - kärru ilmusid greibid, granaatõunad ja muud puuviljad, juurviljad, täistera tooted jne. Õhtuks sai valitud spinat. Nüüd ongi pliidil ootamas spinatikaste ja täistera spagetid.Valge jahu jäägu vaenlasele. Enam ma oma põhimõtetes järgi ei anna ning olen veelgi rohkem veendunud, et emad, kes oma lastele mannapudru annavad, tuleks kohtu alla anda.
Sinu mured lahendab ökospeltamanna! Ainus minul ette tulnud probleem sellega - lapsed küsivad "Emme, miks sinu mannapuder on selline hall, aga mammi oma on valge ja magus..." No comments.
ReplyDeleteSee teema on meil makaronidega juba ilma lastetagi läbi käinud. E: "Miks meie neid pruune saepuru maitselisi makarone sööma peame?". Aga ma kardan, et manna puhul pole ma ise võimeline kohanema speltaga ja jään vist edaspidi riisipudru sõbraks.
ReplyDeleteMis su vastus E-le siis on?
ReplyDeleteNo ma alguses vastasin, et kui ta ise oma käega valged makaronid poes kärru paneb, siis mul savi ja ostame. Aga seni kuni ma ise käe riiulisse sirutan, siis ma valin need pruunid. Mingi hetk ma vaatasin, et ta ise poes valib ka pruune. Ju on endal ka mõte ses suhtes muutunud, et kas peab ikka sööma alati valget ja puhast jahu, või võib jahutootes ka midagi kasulikku seest leida.
ReplyDelete