Mida saab ja ei saa teha

Vahest on ääretult kurnav seletada inimestele, et ma ei ole haige, ma olen pelgalt rase! Käin juba aprilli algusest jala tööl. Samuti jala käin koju. Ja kesklinna. Ja kui vaja, siis ka Ülemistesse ja vähemalt korra kuus on koosolek ka Majakas (seal kus Roosa töötab). Arst on minuga väga rahul - iga kord kui ma visiidil käin, siis küsib ikka üle, kas ma tulin jala. Kui ütlen jah, siis saan pai.
Aga tööjuures tekitab minu jala käimine aegajalt meeksonna kaaslastes paanika. Näiteks tulen hommikul Majakasse koosolekule (jala). Peale koosolekut teatan, et ma nüüd lähen kesklinna, kas keegi tahab kaasa jalutada, mille peale hakatakse huilgama, et jessumannu, kuidas ma trambin mööda linna ringi. Kusjuures nad ei anna endale üldse aru, et kesklinna on 2km, hommikul pidin aga kõndima 8km.
E maal on ka asjad täitsa käest ära. Et jõhvikale saada pidin ma tükk aega seletama, et rabas vaikselt liikumine ei ole mulle ülejõu käiv. Raba oli täielik elamus omaette - tavaliselt olen käinud jõhvikal pokumaastikul ehk sul on maapeal kõrged pokud, mille vahel on vesi. Aga seekord läksime sellisesse rabasse järve kaldale, kus oli kõik ühtlane samblik. Astudes aga viie meetri raadiuses kõik võbises ja kõikus. Mina, kes ma alati pea ees tegudele torman, seekord seisin umbes minuti ja vaatasin kuidas E ema ja isa seal ebaleval maastikul askeldavad. Kogusin julgust ja tegin oma esimesed sammud. Esimest korda kahetsesin tõsiselt, et mul fotokat kaasas ei olnud. Päev oli imelilus ja päikseline, raba oli nii sürrealistlik kui veel olla saab ja sambla sees vaevu märgatavalt kasvasid tume-tume punased ja klaarid (täiesti valmis) jõhvikad.Rabasse oli peale meie veel tulnud üks kohalik seltskond. E isa sai loomulikult selle teise mehega kohe jutupeale (talle vist korjamine nii väga ei istunud kui mulle). Ma katsusin kogu aeg liikuda nende jutu kuuldeulatusse, sest sellist murrakut ja kõnepruuki kohtab ikka harva. Need olid päris inimesed päris asju arutamas. Varem olen kuulnud E isa nõndamoodi kõnelemas vaid surnuaial vanade tuttavatega. Seetõttu olen ka alati väga õnnelik, kui surnuaiale on minek - ehk veab ja kuuleb päris keelt.

Aga nüüd siis asjad mida ma saan teha ja mida ei saa. Ma ei saa enam:

• vasaku jala suurt varvast suhu (paremat veel saan)
• kohvi juua (hakkab kõrvetama)

Kõike muud saan.

Eile oli meil mõnu laupäev. Magasime kaua, siis tõusime üles, küpsetasime pannkooke, mida pugisime E ema maasikamoosiga ja läksime tagasi magama/lugema. Kui nälg väga suureks läks võtsime jalgrattad ja sõitsime Rucolasse pastat sööma (Õismäele). Järeldasime sellest, et ma veel saan jalgrattaga sõita vägagi hästi. Isegi Nõmme mäest suutsin üles sõita ilma hingeldamata. Kokku tuli loomulikult kilomeetreid vähe (15km), kuna eesmärk ei olnud trenn, vaid söök, aga ma usun, et A&O, ma suudaks veel teiega 36 km ka teha :)