Kommihoolik

Kodus olla on tõeliselt romantiline olla, isegi siis kui E pole veel koju jõudnud (kuna täna oli Tartu päev). Istun teki sees diivanil ja panin just kamina küdele. Võrreldes eelmise aastaga tuleb tulesüütamine mul juba meie tossutava ja sisseajava ja mittetõmbava kaminaga välja vägagi libedalt. Tavaliselt kulub süütamiseks üks tikk. Ja noh, üks mingi tablett ka, aga sellest ajalugu vaikib.

Tänase päeva auks isegi otsustas mu arvuti Interneti avarusse minna ning seetõttu saan siia paar sõna kribada. Tööl pole aega teha isegi postimeest lahti, blogist rääkimata. Ei tea küll, mis mu mõttes oli, kui heietasin unistusi sellest, et viimane kuu tööl saab olema kerge otsade kokkutõmbamine. Usun, et mul pole olnud kunagi põnevam, pingelisem, produktiivsem ja huvitavam tööl olla kui praegu. Ainuke halb asi selle töölkäimise juures on ärkamine. Ärkamine on ikka veel ja vist jääb alatiseks vastikuks. Ei loe, kas olen maganud 8, 9 või 10 tundi. Tavaliselt, kui E ka hommikuti kodus on, siis paneme ärgates tema arvutist Terevisiooni mängima. Kell kaheksa loeb üle päeva Meelis Kompus uudiseid ning ta lõpetab alati kaheksased uudised fraasiga: "Kohtume kell pool üheksa". Iga kord kui ma seda kuulen, siis ma vannun, et "Ei Meelis, ei kohtu. Ma ei taha! Ma ei või! Ma ei saa!" Nimelt kodust pean väljuma 8.20 hiljemalt ja ikka ja jälle juhtub see, et väljudes ma kuulen Meelise võidukat häält ja taaskohtumise rõõmu. Täna aga E ei olnud hommikul kodus, vaid läks Tartu ning Terevisiooni asemel otsustasin, et hoian ennast välismaailmaga kursis Vikerraadio abil. Te ainult arvake milline ahastus oli mu hinges kell kaheksa, kui rääkima hakkas Meelis. Milline iroonia - arvasin, et täna ei tänita keegi, et ma tööle hiljaks jään, keegi ei lükka mind uksest välja ja mu enesedistsipliin võib rahus suletekiall edasi uneleda, aga võta näpust - Meelise ootamatu taasleidmise puhul ma kadusin kodust nagu välk ja pauk.

Nädalavahetusel oli külastusjärg minu pere käes. Laupäeval läksime H&V juurde, kus leidsin pliita pealt kuivamast nädala alguses tehtud leiva ühekäe käärud. Ju need käärud olid nii mehised seetõttu, et kuivanult oleks hea neid hobustele sööta. Mina aga ei suutnud vastu panna ning nuiasin, et kas ma võin need poolkuivanud leivad siiski endale kotti pista. Ma tõesti ei tea praegu paremat asja kui ise küpsetatud leib. Eriti H oma. Mõnusad krõmpsuvad seemned sees ja just nii nati kuivanult on see lihtsalt suurepärane oode. Mu peale halastati ning nüüd on leib minu kapis korralikult küpsetuspaberi ja kilekoti sees.
H juurde võtsin kaasa ka peotäie siniseid Mariminti komme. Avastasin, et lõpuks on Fazer aru saanud, et Marianne ei ole ming müügiartikkel ning ka Marimintid tuleb eraldi kilekotti pakendada. Ma vaidlesin iseendaga poes tükk aega, kuid minu tugevam pool jäi peale ja pakk komme jõudsiki korvi. Ma arvan, et ma võiks neist kommidest lausa toituda. Pealegi käisin just eelmine nädalal hambaarsti juures, kus dr. A avastas mul ühe ime-imetibatillu augu ja ühe nati suurema augu, mille ta korda tegi ning ausõna ta käskis järgneva nädala jooksul süüa ohtrasti šokolaadi, et testida, kas nüüd on hammaste tundlikus kadunud. Eks sellega ma E'le seletasingi, et miks meil järsku on suur pakk siniseid lutsukaid kodus. Ma nimelt testin. Nojah, E'le see mu testimine väga ei istu ning nüüd on kõik ülejäänud kommid kummutatud tema läpaka kotti. Ta nüüd sõidab nendega Tallinn-Tartu vahet ja käib fotokoolis ja tööl. Otsa tal need ei saa ja ta väidab kogu aeg, et ta jagab nad laiali, aga ma tean, et tegelikult on need seal kotis... Nüüd ma siis ootan, et millal küll mees koju jõuab. Oma kotiga.

Kallis A&O. Tahtsin teile siiski veel südame panna, et meil hakkas ikka tegelikult ka jääaeg pihta. Kõigepealt lendasite siit minema teie (teie läinud, lombid tulnud), seejärel lendasid siit minema kured (kured läinud kurjad ilma), siis haned (haned läinud hallad taga) ja nüüd saabusid pingviinid ja jääkarud. Saabus ka see orav jääaja filmist. Näen teda Nõmmel igal hommikul oma pähklit taga ajamas. Aga hommikuti on tänavad juba tõsiselt libedad. E lubas mulle liivakoti kõhule siduda, et enne igat sammu saaks ma kühvlikesega liiva teele puistata. Rasedusega on ju läinud täielikult graatsia, mõistus ja tasakaal. Nii et usun, et kui ma varsti liiva teele ei puista, siis mul enam jala tööle asja ei ole. Igatahes plaanime juba hoogsalt (mõttes küll veel) rehvivahetust. Sõidame ju varsti Soome ja mine sa tea, äkki on seal veel hullem polaarkliima.