Ruubeni mõtteiva

Ruuben tahtis Nanalt porgandit suvel. Nana puhastas ja kooris ja andis Ruubenile, kuid tema pistis jaurama, et ta tahab nii, nagu emme annab. Nana kannatlikult küsis, et kuidas siis emme annab ja Ruuben vastas talle, et märja käega. Jah, tõepoolest, mina ju koorin porgandeid söögi sisse panekuks ja kui siis tekib nõudlus närimiseks, siis loputan käe ja porgandi puhtaks, kuid aega käe ja porgandi kuivatamiseks ei ole - nagunii ju kohe vaja edasi kartulit koorida. Seega alati märja käega ja see pealtnäha nii ebaoluline on siis talletunud.

Ruuben ütles mulle üks päev: Ma nüüd lähen. Tervita mind. Tšau!

Luukasele ütles aga täna: Tšau Luukas. Tervita mind. Anna mulle oma raha ka!

Konkurents SI'le

Pärtel kirjeldab mulle aega:
See oli nii lühike aeg [näitab näpuga umbes 1 cm pikkust lõiku], umbes sendikilomeeter!

Muna õpetab kana

Patrikul oli täna esimene eelkooli päev. Kuna mina ei ole võimeline hommikuti teda sinna viima, ei ole ma veel näinud ei vanemat rühma, ruume ega õpetajaid. Muidugi mõista oli õhtul minu huvi tema päeva kohta suur. Rääkisime päeval tehtust, õpitust, räägitust. Patrik rääkis, et tal on kaks õpetajat ja lapsed pidid ennast korduvalt õpetajatele tutvustama (et nimed ikka kinnistuks). Üks õpetaja tutvustas ennast aga nii, et nimetas oma nime ja ütles, et elab Lehe tänaval. Küsisin, et kas ka Patrik pidi ütlema, kus ta elab ning selgus, et tõepoolest lapsed olid öelnud oma nime ja aadressi.
Mõni aeg hiljem teatab Patrik meile, et me ei tohi homme teda mingi hinna eest jätta eelkooli viimata, kuna homme peavad kõik lapsed oma aadressi õpetajale uuesti ütlema. Mina ütlesin, et ahhaa, homme siis õpite/kordate aadressi ütlemist. Patrik peaaegu solvunult teatas, et muidugi mitte - nemad ei õpi oma aadresse, hoopis õpetajad õpivad nende aadresse. Panevad lausa kirja ja kui ta homme puudub, siis võivad õpetajad rumalaks jääda.

Võimekuse piirid

Igal suvel oleme teinud lastega rattamatka. Laste arv on muidugi võrdeteguriks retke raskusastme funktsioonis ning pöördvõrdelises seoses kilogrammidega, mida me kaasa tassida jõuame ja läbitud kilomeetrite hulgaga. Ehk juba teist aastat matkal vajame pakiautot ning kilometraaž muudkui kahaneb.
Seekord laenasime oma neljale lapsele ühe juurde, sest tundub, et trumm on juba nagunii läinud. Kuna anti ka valida, millist last juurde tahame, valisime muidugi poisslapse. Matkaseltskond koosnes seega minust ja E'st ning lastest vanuses 4 kuud, 2, 4, 6 ja 11 aastat. Matka mõte oli selles, et Pärtel saaks soovi korral ise vändata, Patrik väntaks kogu maa ise ja Ruuben ja Luukas elaksid selle üle. Noh, muidugi see ka, et Luukas magab ainult liikuvas kärus, seega matk ju sobib talle ideaalselt. Marsruudiks valisime teekonna Tallinnast Kloogaranda, mis on peaaegu täielikult rattateega kaetud. Samas oli võimalus koguaeg metsa või väikestele tänavatele põigata ning seda võimalust me jõudu mööda ka kasutasime. Ainuke ohtlik lõik teekonnal oli sõit üles Türisalu pangale ja sealt alla. Ülejäänud aja me maantee veerel ei sõitnud. Matka kogupikkuseks sai 67 kilomeetrit ja ajaliselt võttis see aega kolm päeva.
 
Esimene päev - Kodust Rannamõisa, 22,4 km, keskmine kiirus 9,6 km/h
Matka hommikul ärkasid Pärtel ja Ruuben halva tujuga. Karjusid, kaklesid, kisklesid, loopisid asju ja tegid kõigil tuju pahaks ning vahepeal oli mul tunne, et nende lastega ei sõida ma üldse kuhugi. Kui asjad aga pakitud said ja närvid olid juba mustaks kõrbenud, saatsin E autoga teele oma sõbranna sugulaste juurde, et nemad auto õhtuks meie juurde transpordiksid ja asusin üksi viie lapsega teele.

Juba kolmandal kilomeetril väiksed poisid kaeblesid, et neil on käte sees nõelakesed ja nad vajavad puhkepausi. Kindral ema aga ignoreeris kõike ja lasi neil lausa 8 km nõnda sõita, kuni E lõpuks järgi jõudis. Siis tegime ka esimese pisikese peatuse ja liikusime edasi Harku järve suunas. Olime vaadanud endale hea teekonna välja, kuidas enam-vähem Lucca restoranini jõuda, kuid seda tänavat, mis Googlemapsis kandis nime Kalda seal olemas igatahes veel ei olnud. Niisiis sonkisime natuke pangaalusel heinamaal, veendumaks, et tõesti-tõesti, seal on ainult tühi väli ja ekslesime tagasi tänavatele, mis päriselt olemas olid. Sööma otsustasime minna Tabasalu BBQ'sse, mis eeldas väsinud lastelt Tabasalu tõusu. Minu suureks hämmastuseks väntasid nii Patrik kui August kogu tee mäkke üles, kordagi sadulast maha tulemata.
Peale lõunat oli jäänud päeva kergeim neljandik veel läbida. Mööda väikseid tänavaid, müristamise ja halli pilve saatel liikusime K suvilasse, kus oli nende perekonna iga aastane suvelõpu pidu. Seal sai veelkord süüa-juua ja lapsed said pööningul magamiskottides magada nagu meiegi lapsepõlves saime.

Teine päev - Rannamõisa - Türisalu puhkebaas (plaanisime RMK Meremõisa telkimisala, aga sinnani ei jõudnud), 27 km, keskmine kiirus 9,8 km/h
Hommik venis nagu ikka. Kokku tuli pakkida mattide ja magamiskottide ladu, süüa hommikust, pesta nõud ja hambad, pakkida uuesti auto, veenduda, et päevaks said kõigile vajalikud vahetusriided kaasa (kuna terve öö ja hommik sadas paduvihma).

Ennelõunasel ajal saime liikuma mööda maalilist Tilgu teed, jättes auto taas K sugulaste hoolde. Plaanisime minna, nii kaua kuni saab, mööda Tilgu teed, siis külastada Muraste vaateplatvormi (jätaks rattad panga alla ja kõnniks treppi mööda korra pangale) jne. Jne oli selle pärast, et need kõik olid meie kenad plaanid. Tilgu tee lõppes tegelikult kena metsarajaga, mis oli kaetud juurikatega ning siin alustasime matka käekõrval lükkamise etappi. Metsa sees kõndis meile vastu üks tädi, kes soovitas meil lastega tagasi pöörduda. Meie matkamehe entusiasm ja uhkus seda muidugi ei lubanud ja jõudsimegi lükata rattad mööda sopaseid ja sopasemaid kohti kuni pangani, kus algas üks jõhker üles lükkamine ja tõstmine.

Patrik ja August pidi oma rattad ise üles saama, mina lükkasin oma ratast käruga, milles oli Luukas sees, Pärtel kõndis uhkelt üles ise, alt leitud vihmauss peos, ja E lükkas oma ratast, mille taha oli kinnitatud Pärtli ratas. Patrik aga, saades teada, et Pärtlil on vihmauss, hakkas lõugama, et tema üles ei lähe, kui Pärtel vihmaussi maha ei pane, sest muidu ta mõtted on ainult vihmaussi peal ja ta ei saa liikuda. Meil oli vaja, et Patrik liiguks, sest muidu oleks ta jäänud jalgu E'le ja pealegi õhus oli taas tunda vihma. Laps aga jaurab ja jonnib, et tema ei liigu, kui vihmauss on venna peos. Lubasin ta kõige täiega alla lükata, kui see sõnul kirjeldamatu vingumine ära ei lõppe ning õnneks hakkas killavoor liikuma. Peaaegu panga tõusuraja lõpus oli aga treppis pae astang, kus algas meie reisi tõstmise faas. Kui kõik rattad, lapsed ja vihmauss üles said, olime märjemad kui vihma käest tulles.

Üleval tõdesime, et kuna kohe saabub ka padusadu, siis tasub kimada Muraste poe ette jäätisele ja vihmavarju. Tõepoolest oli see õige otsus, vihma hakkas kallama ja pealegi sellel ajal sõitis meist mööda meie auto, mis parkis end Vääna-Jõesuusse ja ilmusid meile autovõtmed.
Kui vihm üle läks, otsustasime, et tagasi suunas vaateplatvormile me ei lähe, kuna vaadet saab nautida ka Suurupi ülemisest majakast ning võtsime suuna sinna. Alguses liikusime mööda tühermaa jalgrattateed, kus puhus magus vastutuul, kuid peagi keerasime mere poole uuele äsja asfalteeritud kergliiklusteele. Ka tuul hakkas nüüd tagant puhuma ja küll oli alles kena sõita. Sõitsime nii hea hooga, et kui olime kiirelt ja korralikult taas pangast alla liikunud, hakkasime alles mõtlema, et ega vast "ülemine majakas" pole oma nime ilmaasjata saanud. Egas midagi, väntasime taas mööda siledat asfalti üles ja läksime ikkagi majakasse, mis oli minu jaoks selle reisi elamus nr.1. Muumimamma ütles, et ärgu ma muretsegu, laps küll korra vigises, aga ta kõigutas teda ja laps jäi jälle magama. Nimelt ta mõistis seda kõike, sest tal oli endal ka 5 last järjest. Selle peale küsis E, et kuidas tal lapsed küll elus on, sest talu oli tõepoolest panga serval ja lastele ei olnud just palju eksimiseruumi jäetud.

Imeline majakas, imelise talu hoovipeal. Majakat valvas ja pidas selle talu perenaine, kes oli tõenäoliselt minu vanune, aga palju rahulikuma meelega. Oma mõttes ristisin ta kohe Muumimammaks. Kuna Luukas alguses magas kärus, siis mina jooksin üles-alla-üles-alla, et veenduda, et laps ei nuta. Kui ma ühe korra alla jõudsin, siis
Edasi pürgisime suhteliselt otsejoones Vääna-Jõesuu ranna poole. Kuna kell oli juba neli läbi ja olime kõik hommikusöögi peal, olid jõuvarud juba otsas. Otsisime head söögikohta ja selgus, et Vääna-Jõesuus on kaks kohvikut - teeäärne burgsi koht ning rannas, Vääna-Jõesuu keskusest eemal, vanas Vetelpääste hoones (seal kus jõgi merre suubub), kohvik Poppi. Otsustasime, et rannas süüa on palju peenem värk ja andsime tühjade kõhtudega taas minna, kuigi Poppi oli palju kaugemal. Randa jõudes selgus muidugi, et kohvik oli hingusele läinud ja seal me siis olime, ilma söögita ja viie näljase lapse ja ühe näljase mehega. Õnneks olime lasknud oma auto transportida Vääna-Jõesuu keskusesse ning nüüd E väntas sinna, ostis ikkagi burgsi kohast söögi, tuli autoga ruttu meieni ja andis meile friikartuleid, fritüüritud pelmeene ja burgereid. Kuni E ära käis ootasin mina rannas ning vihastasin oma laste peale. Palusin neid härdalt ja karmilt, et nad seni kaua, kuni Luukas sööb ei läheks merre, kuna lained olid kenakesti suured. Et kindlustada oma tagalat, ei andnud ma neile ujumisriideid ja käskisin pusad seljas hoida. Tulemusena said muidugi minu lapsed täiesti märjaks koos riietega ja oma ainsate pusadega. Ruuben oli meres lainete lükata-tõmmata, sest isegi põlvini vees olles lükkasid lained ta lihtsalt pikali. Vesi oli külm, õhk oli külm, aga lapsed olid vees (võtsin neil ikka lõpuks märjad riided ära ja lubasin vette). Õnneks kui E kohale jõudis, olid kõik juba nii ära külmunud, et lubasid end ära kuivatada ja enam vette tagasi minna ei tahtnud.

Peale sööki jäi veel liikuda üle Türisalu panga ja telkimisalani. Taas panid poisid mind imestama sellega, kui vapralt nad sadulast maha tulemata üles väntasid. Üleval muidugi oli väga ebameeldiv olla - sa oled panga serval, kus sinu kahene ja neljane üritavad hästi serva lähedal seista ja tahavad
sealt kive alla visata. Pean tunnistama, et me E'ga läksime sellest päris närvi ja soovisime sealt lahkuda kiiremini kui poisid. Nüüd oli kell juba aga 19 ja Luukas arvas, et tema enam kärus olla ei taha. Pangalt alla sõites hakkas ta nutma ning oli selge, et RMK telkimisalale me ei jõua ja tuleb võtta suund Türisalu puhkebaasi.
Sõitsimegi puhkebaasi lootuses, et saame seal kasutada kohalikke sanitaarvõimalusi, aga ometigi ööbida telgis. Kohalik kuli aga tõmbas meile kohe vee peale ning ütles, et natšalnik ei luba telkida ja mingit palagani siia ei tule. Samas hoovi peal istus kena vene pere, kes olid püsti pannud hullema prasniku kui võiks olla üks viie lapsega pere palagan. Muusika mängis nii kõvasti, et kõrvad jooksid meil kõigil si*avett. Seega tuli võtta tuba. Õnneks natšalnik lubas võtta ühe toa kogu meie pere peale ja seadsime end natuke vingus näoga tuppa sisse. E pidi nüüd väntama tagasi üle Türisalu autoni ja seejärel käima Tabasalus sularaha toomas (sest natšalnikule ei kõlvanud ka mitte ükski muu maksmisviis). Ometigi kõik laabus ja tuba ei olnud üldse halb variant, saime kõik kenasti magada, telefone laadida, dušši võtta ja laua taga süüa.
Õhtul E ainult kaebles, et kultuurišokk lähevat aina hullemaks, kuna õues olevad naisterahvad hakkasid röökivat sanga üle laulma ja see õnnestus neil täielikult.

Kolmas päev - Türisalu puhkebaas - Kloogaranna, 18 km, keskmine kiirus 8,10 km/h
Hommikul ärgates olime erakordselt virged ja tublid. Väikesed muidugi jälle karjusid ja jonnisid, kuid suutsime seda ignoreerida ja mitte lasta enda pead norgu. Pakkisime asjad ja auto ja alustasime sõitu nii, et mina lastega hakkasin sõitma ratastega ja E viis auto Keila-Joa parklasse ja sõitis meile vastu. Vaatasime ära Keila-Joa, mis oli lastega palju meeldivam, kui Türisalu pank. Seejärel otsustasime mööda metsateed ja mereäärt suunduda Meremõisa poole, kuid metsatee lõppes mingi hetk trepiga. Peale kümne minutilist seisakut jõudsime otsusele, et seekord me lükkamise ja tõstmise päeva ei tee ja kolistasime läbi metsa tagasi jalgrattateele.

Nii sõites jõudsime kenasti Meremõisa, kus oli lihtsalt imeline rattatee, meri ühel pool, pank (metsa sees) teisel pool, ümberringi pohlad ja mustikad. Ainult, et suure languse korral (mööda teed) E sajatas, et ta ei taha arvatagi, kuidas me seda sama kõrgusekaotust taas tõusma peame. Muidugi oli tal õigus ja Tornimäel vedasime ja sikutasime taas oma rattaid kuskilt juurikate vahelt ja järsakut pidi üles. Üles saades võtsime kiirema suuna söögipeatusesse, Otti ja Matilda kohvikusse, mis osutus meie retke parimaks söögikohaks.

 

Kogu päeva kõrgusid meie kohal äikesepilved, kuulsime mürinat ja siin seal tuli paar üksikut piiska. Ometigi sadama ei hakanud ja ilm soosis meid. Kohvikus olles peitsime küll rattad varju alla, sest ilm oli nii ähvardav, aga pilv hoidis end tagasi. Peale lõunat jäi veel pisike kolmekilomeetrine kihutusretk Treppojale, mis sai laste lemmikkohaks. Lasime Treppojal lastel mööda oja üles ja alla kõndida, kõik kosekesed oma käega ära katsuda ja pärast pidime lihtsalt kõik riided ära vahetama.

Põhimõtteliselt oligi siin retk lõppenud. Jäi veel sõita kilomeeter Kloogaranda rongi peale. Muidugi oleksime tahtnud veeta veel paar tundi rannas ja lasta lastel ujuda, kuid taas see must pilv soovitas meil valida varajasem rong. E pakkis mu lastega rongi peale, tõstis rattad konksu otsa ja pani käru eest ära ja sõitis ise läbi vaikse tibutava saju Keila-Joa poole autole järgi. Kohe alguses palusin kontloröri, et ta aitaks mul käru rongist maha lükata ja ühte meesterahvast, et ta aitaks rattad konksu otsast alla. Kontlorör hoiatas omakorda rongijuhti, et üks hull ema lahkub Rahumäelviie pisikese lapse ja kuhja rataste ja käruga rongi pealt ning kogu rongist maha saamine läks väga kenasti. Nii me siis koju tagasi saabusimegi, mina taas lastega ja E hiljem autoga.

Oli imeline matk. Me muudkui mõtleme, et kus meie võimekuse piirid on ja nagu näha, siis kindlasti me siin ei pidurdu. Järgmine aasta teeme jälle!
PS! Matka õnnestumise võti oli ka Chupa-Chupsis, mis sai Ruubenile kätte antud juhul kui ta kräunuma hakkas. Nii ta siis istus oma kärus või toolis ja limpsis seda. Nimelt ta arvas, et seda tuleb lakkuda nagu jäätist ja nõnda seda jätkus ja jätkus. Kolme päeva peale kulus tervelt kaks pulgakommi :)
PPS! Ruuben ei maganud kordagi lõunaund, sest iga kord kui ta ära väsis, hakkas ta nutma, et palun lähme koju, tahan oma voodisse ja nõnda ta vastu pidas, sest mingis toolis või kärus ta küll magama ei hakka. See-eest Pärtel nõudis iga päev ennast korra kärru ja jäi seal kõpsti kohe magama.

Maroko, kus? Kus?

Tulevaste baleriinide koolitamine

Käisime Ruubeni, Pärtli ja Patrikuga vaatmas Birgitta festivalil laste balletti. Etendus oli väga kenasti korraldatud, koos vaheajaga kestis kaks tundi ja isegi Ruuben jaksas peaaegu lõpuni nihelemata vastu pidada. Kümme minutit enne lõpu Ruuben pigises tasakesi midagi ja keeras ennast süles nii, et pea oli publikusse ja selg lava poole, siis õnneks aga muutusid laval rütmid kiiremaks ja pea saabus taas õigesse asendisse.
Etenduse ajal möllas Tallinna kohal kõva äike ja vahepeal ei olnud lausa vaiksemaid orkestri helisid kuulda, kuna vihm rabistas vastu katusepresenti nõnda tugevasti. Kena oli vaadata, kuidas orkestrandid itsitasid ja üritasid ebaõnnestunult vihma üle mängida.
Ainuke asi, millele mõeldud ei olnud, olid kohviku lauad. Need olid küll nii kõrged, et koolieelikud sealt pealt kooki süüa ei saanud ja vihma tõttu ei saanud kooki-kohvi ka varemetele toetada.

Etendusel häirisid mind aga (nagu ikka) teised lapsevanemad. Ma jään ikka ja jälle imestama, kuidas küll lapsevanemad ei mõista teatris käituda - muudkui sosistavad oma lastega, kes muidu rahulikult etendust vaataksid (aga siis kui nemad hakkavad kummarduma lapse kohale, et lapsele midagi öelda, siis nad varjavad oma kehaga ära selle augu, kust teised lapsed etendust näeksid ja ajavad enda lapse ja ka teised lapsed jutustama). Lisaks ühe kiirema ja vahvama tantsu ajal hakkasid lapsed järsku ei-tea-kust kogunema esimese rea ette püsti seisma. Lapsed seisid orkestri augu ees, aga nii, et terve esimene ja teine rida ei näinud enam etendust. Meie istusime seitsmendas reas ja õnneks nägime üle laste peade lava, kuid üks ema küll sai pahaseks ja ajas lapsed laiali. Järsku saabus siis saali kahin kui lapsed hakkasid igale poole ridade keskele tagasi vurama. Minu jaoks oligi hämmastav see, kuidas emad lasid lapsed oma kohtadelt üldse minema minna. See polnud ju ometigi mingi vabaõhu simman, kus lapsed lava ette võivad tantsima minna, vaid siiski väärikas õhtune teatrietendus. Enda laste üle, kes muidu küll väga lärmakad on, oli mul seekord väga hea meel ja julge südame võin neid järgmine kordki võtta kaasa balletti vaatam, teatrisse ja ka suurte kontserditele.

Kapteni müts

Ruuben ja E mängivad mootorpaadis. E küsib: Millise laeva kapten sa tahad olla? Kas suure või väikese?
Ruuben vastab: Ma ei tea. Mütsiga tahan olla.

Luulelembed

Mõtte- ja sõnavara arendamiseks loen aegajalt lastele luulet - Juhan Viidingut, Betti Alverit, Artur Alliksaart, Doris Karevat. Kui Patrik väike oli, siis ta omaette vahel õues üürgas "Saapaviksist peske puhtaks neegrid ....", täna avastasin aga Pärtli hõikumast "Isa, kas leidsid prillid üles! Isa, kas leidsid prillid kätte! Isa, isa, kas leidsid prillid üles?".
Viidingust on neil palju lemmikuid, kuid enamasti meeldivad neile kurvad ja õudsed lood näiteks poisist, kel oli raske veretõbi või siis see:

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal

Onu Une

Ruuben käis E'ga mune toomas peaaaegu naabrite juurest. Küsisin, kas ta nägi tädi Tiiut ka. Ruuben vastas, et ei näinud, seal oli hoopis onu. Ütlesin, et siis sa ju nägid onu Matit. Selle peale kostis Ruuben, et onu ei pannud liiva silma (tõlge - onu Mati võib olla ka Une-Mati, mine sa tea, aga liiva silma õnneks ei raputatud).

Kaisukaru

Ruuben läheb õhtul magama, ühes käes kastiauto, teises püstol (nerf, kuuliga). Lisaks peab kindlasti olema käeulatuses tema joogitass. Ja kui ta siis öösel meile kaissu tuleb, siis ikka sülemiga - kastikas, püstol, tass.
Mõni öö asjad vahetuvad ja kaisus on orava- ja jänese lamp, pluss tass. Kaissu ronides kordub sama ja kui siis mõni asi kaasa võtmiseks liiga suureks osutub, siis peab auväärt ema sellele öösel järgi minema, sest muidu laps magama ei jää.

Graafik

Patrik, 6a

Eneseväljendusoskus

Ruubenil on just ära kadumas tema titekeel, seega on viimane võimalus käänded ja pöörded kirja panna:

Palun putlu! See ei ole supp (püreesupi kohta), see on putt (puder).

Kus on minu sigi (lusikas).

Titid (püksid) jalga.

5% ajast on Ruuben väga viisakas. Lasteaeda Patile järgi minnes ütleb ta kasvatajale kenasti "Tele poua" (tere proua), kuid ülejäänud 95% ajast käratab ta käredal häälel "Jää vait!".

Veel on ka kodune mitmuse kasutamine keeles: Lapsed sööma! Lapsed tahate pongandit? Emme soovite pissile? Kui juba on palju, siis on lihtsalt kõike palju - palju emotsiooni, lärmi, emmet ja porgandeid.

Hommikune serenaad

Peale jõule käisime Pati ja Pärtliga Estonias Pähklipurejat vaatamas. Lastele meeldis ballet väga, igaühel oli oma lemmik tants ja muusika ning muidugi nautisid lapsed ka kogu Estoniat, sealseid ajaloolisi pilte Estonia pommitamisest, samaaegsest Krati etendusest ja põlevatest varemetest.
Eriti imeline mulje jäi sellest aga Pärtlile. Koju jõudes pani E mängima lihtsalt Tšaikovski muusika Internetist ja märkasime, et lapsed tunnevad ära eksimatult palad, mis on pärit Pähklipurejast ning oskavad pala seostada ka etenduses toimunud tegevusega (nt see muusika on sealt jõulupeolt, või see on see pulga ja mõõga tantsu muusika). Pärtel lakkamatult laulab erinevaid Pähklipureja osasid ja üritab ka tantsida.
Igal hommikul ärkan ma praegu selle peale, et Pärtel hakkab laulma serenaadi. See laps tõepoolest niipea kui silmad lahti teeb, teeb lahti ka noka ja hakkab tulema pam-pababaa-pamp-pababaa-pam-pam-paa.

Teatrisse minnes võtsin kaasa kõigile kingad. E'le võtsin kaks kena musta vasakujala kinga. Ta oleks väidetavalt olnud nõus panema erinevast paarist kingad küll jalga, kuid vasemat kinga paremasse, polnud ta nõus suruma.

Säleni suusareis

Sellel aastal otsustusid kõikide laste vanused ja kõiksugu elulised tähtaajad lõpuks võimalikuks minna lastega suusareisile. Kuna lennureis on väikeste lastega keeruline, valisime asukohaks Rootsi. Kuna Åre tundus liiga pikk autosõit väikelastega, valisime keskuseks Säleni. Kõik valikud olid suurepärased ja reis oli imevahva. Sälen on üks lastesõbralikumaid keskusi ning sinna me kavatseme veel tagasi minna.

Reisi tegime nö lühikese nädala reisi ehk kohapeal olime kolm täispäeva. Minekule ja tulekule kulus mõlemale poolteist päeva (öö laevas + päevane kohale või ärasõit). Majutus oli meil otse nõlva lõppedes, nii et vajadusel oli hea lastega käia lõunasööki ja -und tegemas. Kuna osad nõlvad olid valgustatud, siis sai sõita nii hommiku kui õhtupoolikul ja keset päeva said lapsed puhata ja mängida. Selletõttu ei tundunud ka ainult kolm päeva kohalolekut liiga väike aeg. Ainult murdmaad oleks ka tahtnud teha ja selle jaoks küll aega ei jätkunud, kuid tõele au andes ei oleks tegelikult ka murdmaa varustus auto peale mahtunud.

Meie kodumaja nõlvalt vaadates

Sälenit iseloomustabki minu arvates tohutu lastesõbralikkus. Palju on nõlvasid, mis algavad tipust, kuid on väga lauged (rohelised laskumised). Osad rajad ongi tehtud lastele - näiteks lumememm Valle rada, kus laps saab sõita läbi metsa ehitatud tunnelitest (mis on igalt poolt vooderdatud porolooniga, et otsasõit ei ole mitte ühestki kohast ohtlik), rajale on pandud kõikuma poroloonist batoonid, mida lapsed saavad käega kiikuma lüüa ja kesk rada on lumememme küla, kus saab vaadata seespoolt vanaaegset mäetehnikat, erinevaid lumememme majakesi, juua kakaod ja kohtuda Vallega, kes laulis, tantsis, suusatas ja tegi lastele patsu. Teine vägev koht oli küll meie keskusest 15 km eemal, kuid sama mäepiletiga trolli rada. Seal oli lastele tehtud metsa sisse mõnus lauge rada, mis oli täis häält tegevaid ja laulvaid trolle, trollimaju, puude külge nikerdatud häält tegevaid loomi, maju, millest sai läbi suusatada või mille uksi sai avada ja sisse piiluda. Kuna rada oli lahti ka õhtul, siis pimedas, erivärviliste prožektorite valguses oli see lastele veel eriti põnev.

Kõik rajal olev meeskond oli ka väga abivalmis ja lahe. Näiteks Pärtel sai juba teisel päeval rajameeste abiga ise taldrikuliftiga väiksematest nõlvadest üles sõidetud. Patrik sai muidugi juba esimesel päeval nipi kätte. Ühel korral Ergo takerdus suusaga kuhugi aeda kinni, kuid Ruuben astus ise julgelt edasi mööda liftijärjekorda. Kohalik onu oli vist selliste allakahestega harjunud ja eeldas, et seegi mees võiks ise üles sõita, pani talle taldriku jalgade vahele ja saatis lapse teele. Kahjuks see tee kestis vaid meetri, aga mulle meeldis see suhtumine, et ka kõige pisemad saavad hakkama ja neid ei tule süles üles tassida.

Kõik poisid olid erakordselt tublid suusatajad. Ruubenile muidugi meeldisid liftidest kõige rohkem eripisikeste suusalint ja toolliftid, kuid meiega koos oli ta väga tubli ka taldrikute peal. Allasõidul oli Ruuben kas traksis või jalgade vahel (minuga koos rohkem jalgade vahel). Laugetel nõlvadel nõudis ta vahepeal ka, et ma ei hoiaks üldse kinni ja "Luuben ise suusata".
Pärtel esimesed päevad oli traksis, kuid kolmandal päeval sõitis juba täitsa ise. Patrik muidugi sõitis algusest peale ise, nii et temaga ei olnud üldse probleeme. Temaga oli võimalik juba ka raskemaid nõlvasid rahulikult läbida ning aeglaselt kuid päriselt käia sõitmas.

Ühel õhtul jõudsime seal isegi ujulasse. Rootsi lapsed on karastunud ja õues käivad poolpaljalt. Ujulas on samuti sellele vastavalt jahe - jahe on õhk ja jahe on bassein (ka lastebassein). Lastel muidugi külm ei olnud, pigem ikka minul, kes ma seal pahkluuni vees üritasin sooja saada.

Kõikidel hommikutel ärkas Ruuben üles ja esimeseks asjaks ütles: "Palun saapad jalga. Luuben ka suusata." Isegi kodus olles ärkab ta vahel öösiti üles, viskab jalad teki alt välja ja nõuab suusasaapaid jalga, nii et võimalusel Eesti kõrgustikesse ja järgmine kord jälle päris mägedesse.

Pärtli sünnipäev

Pärtel sai täna neljaseks. Ta on olnud meil alati sünnipäevapõlgur ja ka sellel aastal tal mingeid peosoove ei olnud (mis mulle väga meeldib). Tordisoov oli aga väga selge - küpsisetort maasikamoosiga, mida lapsed ise valmistavad. Tort pidi olema pealt kaunistamata. Muidugimõista pidi ka hommikul üles laulma tordi, küünalde ja kingitusega. Erilist rõõmu tegid Pärtlile Pati poolt kingitud šokolaadi tööriistad. Patrik oli lubanud neid kinkida juba suvel ja kokkulepe on kokkulepe.
Sünnipäeva nimel andsin mina järgi, kerisin vaiba kokku ja lubasin neil suures toas rongiteed ehitada. See on küll täielikult risti jalus, kuid lapsed on terve päeva andunult ehitanud ja mänginud. Niipea kui õues läks pimedaks, siis kustutati kogu korteris tuled ning mängiti öiste kaubarongidega.
Rahulikumat sünnipäeva annab oodata.

Riigieksam

Olude sunnil pidin uuesti lahendama matemaatika riigieksamit (2015, lai). Eelnevalt mulle teatati, et on vaja läbi töötada gümnaasiumi matemaatika õpikud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, teadsin vaid, et pean gümnaasiumi taseme ülesandeid lahendama.
2003 sain 86 punkti (ei olnud rahul).
2017 sain 65 punkti (olen päris rahul, kuigi piinlik on, et nii vähe sain).