Etenduse ajal möllas Tallinna kohal kõva äike ja vahepeal ei olnud lausa vaiksemaid orkestri helisid kuulda, kuna vihm rabistas vastu katusepresenti nõnda tugevasti. Kena oli vaadata, kuidas orkestrandid itsitasid ja üritasid ebaõnnestunult vihma üle mängida.
Ainuke asi, millele mõeldud ei olnud, olid kohviku lauad. Need olid küll nii kõrged, et koolieelikud sealt pealt kooki süüa ei saanud ja vihma tõttu ei saanud kooki-kohvi ka varemetele toetada.
Etendusel häirisid mind aga (nagu ikka) teised lapsevanemad. Ma jään ikka ja jälle imestama, kuidas küll lapsevanemad ei mõista teatris käituda - muudkui sosistavad oma lastega, kes muidu rahulikult etendust vaataksid (aga siis kui nemad hakkavad kummarduma lapse kohale, et lapsele midagi öelda, siis nad varjavad oma kehaga ära selle augu, kust teised lapsed etendust näeksid ja ajavad enda lapse ja ka teised lapsed jutustama). Lisaks ühe kiirema ja vahvama tantsu ajal hakkasid lapsed järsku ei-tea-kust kogunema esimese rea ette püsti seisma. Lapsed seisid orkestri augu ees, aga nii, et terve esimene ja teine rida ei näinud enam etendust. Meie istusime seitsmendas reas ja õnneks nägime üle laste peade lava, kuid üks ema küll sai pahaseks ja ajas lapsed laiali. Järsku saabus siis saali kahin kui lapsed hakkasid igale poole ridade keskele tagasi vurama. Minu jaoks oligi hämmastav see, kuidas emad lasid lapsed oma kohtadelt üldse minema minna. See polnud ju ometigi mingi vabaõhu simman, kus lapsed lava ette võivad tantsima minna, vaid siiski väärikas õhtune teatrietendus. Enda laste üle, kes muidu küll väga lärmakad on, oli mul seekord väga hea meel ja julge südame võin neid järgmine kordki võtta kaasa balletti vaatam, teatrisse ja ka suurte kontserditele.
No comments:
Post a Comment