Peale jõule käisime Pati ja Pärtliga Estonias Pähklipurejat vaatamas. Lastele meeldis ballet väga, igaühel oli oma lemmik tants ja muusika ning muidugi nautisid lapsed ka kogu Estoniat, sealseid ajaloolisi pilte Estonia pommitamisest, samaaegsest Krati etendusest ja põlevatest varemetest.
Eriti imeline mulje jäi sellest aga Pärtlile. Koju jõudes pani E mängima lihtsalt Tšaikovski muusika Internetist ja märkasime, et lapsed tunnevad ära eksimatult palad, mis on pärit Pähklipurejast ning oskavad pala seostada ka etenduses toimunud tegevusega (nt see muusika on sealt jõulupeolt, või see on see pulga ja mõõga tantsu muusika). Pärtel lakkamatult laulab erinevaid Pähklipureja osasid ja üritab ka tantsida.
Igal hommikul ärkan ma praegu selle peale, et Pärtel hakkab laulma serenaadi. See laps tõepoolest niipea kui silmad lahti teeb, teeb lahti ka noka ja hakkab tulema pam-pababaa-pamp-pababaa-pam-pam-paa.
Teatrisse minnes võtsin kaasa kõigile kingad. E'le võtsin kaks kena musta vasakujala kinga. Ta oleks väidetavalt olnud nõus panema erinevast paarist kingad küll jalga, kuid vasemat kinga paremasse, polnud ta nõus suruma.
Möhh. Mees olemise üks häid külgi on võimalus käia igal pool ühe ja sama riide ja jalatsiga. Sama king + ülikond kombinatsioon töötab tööl, teatris, restoranis. Vahetamine on 1) tüütu 2) ohtlik (nagu näha).
ReplyDeleteAga Tšaikovski kuulamine siis, kui kogu ülejäänud Eesti on eurovisiooni eelvooru kütkes, on küll trollimine kuubis :)