Prantsuse Riviera 2013

Kui meie randa saabub sügisene hall, siis on aeg kohver ära pakkida ja põrutada Lõuna Prantsusmaale.
See aasta läks minek aklimatiseerumise mõttes kergelt. Eestist lahkudes oli veel tõeline t-särgi ilm, kuigi teksaspüks jalas ei seganud. Tagasi tulek oli aga šokk. Külm, tuul, vihm. Istun juba teist päeva toas ja ei kibele üldse õue minema. Kütan ahju ning keedan teed.

Prantsusmaal oli aga soe. Mitte palav, aga mõnusalt soe. Hommikuti välja minnes panin lastele kotti vahetus särgid juhuks kui nad peaksid oma särgid kas täis higistama või mereveega märjaks tegema. Kampsunid ja pikad püksid jäid kogu reisi ajaks kohvrisse.
Tundub, et mida rohkem lapsi on, seda kergemini me kõigesse suhtume. Kui ühe lapsega üritasime kõike teha veel nii nagu vanasti, siis kahe lapse kõrvalt laseme lihtsalt elul minna ning ei ürita midagi. Just seda me Prantsusmaal siis tegimegi - ei üritanud midagi teha. Igat päeva alustasime pika ja õdusa hommikusöögiga, mis kindlasti sisaldas värskeid croissante ja baguette'i, viigimarjamoosi ning head juustu. Kui gurmeega olime ühel pool, siis suundusime randa. Muidugi mõista rand ei tähendanud kahe beebi kõrvalt mitte päevaitamist vaid pigem liivavormidega mängimist, sulistamist ja jälgimist, et beebi esimene lisatoit ei oleks Vahemere peeneteraline liiv, kuid mereäärne olek ja sini-sini-sinine vesi mõjusid kümme korda paremini kui tavaline päevitamine.

Peale randa alles hakkasime midagi ette võtma. Seekord külastasime põhjalikumalt Antibes'i, Nizza't, Cannes'i. Vahepõike tegime ka Cap Ferrat'i poolsaarele Rotschildi villasse ning põgusalt külastasime ka Cap d'Antibes'i poolsaare matkaraja ühte pisikest lõigukest. Kahe lapsega tundus, et aeg oli pikk, aega oli küll, aega oli olla. Ühe lapsega oli koguaeg kiire ja kogu aeg oli vaja midagi teha. Huvitav, kas olen õppinud paremini loobuma, olen õppinud paremini hindama saavutatavat või olen hakanud ette võtma asju oma võimekuse piirides? Igatahes puhkasime kõik ja täiel raual ning jääaeg ning polaaröö võib alata.

Lapsed pidasid reisi vastu suurepäraselt. Lennukis ei jonninud liiast, kohale jõudes ei jäänud keegi haigeks ja kiirelt võeti omaks kohaliku maa kombed. Nimelt Prantsusmaal elab kuri Prantsuse tädi, kellele ei meeldi karjuvad ja jalgu trampivad lapsed. Rääkima pidi tasase häälega ning joosta tohtis ainult kikivarvul. Ka koju tulles on veel toas meil suhteliselt vaikne foon. Kuigi tasahilju hiilivad ligi ka vanad kombed. Täna näiteks korraldas Pati kolossaalseid hüppeid meie voodis, mille peale ma teatasin, et voodi all elab Prantsuse tädi. Ossa, kus laps oli kohe kukupai ja tasa ning päris, et kas päriselt kah, ja kus kohas täpselt!

Minu sain suurima mulje see aasta oli Nizza. Olin seda ikka pidanud tõusikute ja hipsterite paradiisiks, kuid
kohale jõudes oli tegu õdusa linnakesega, kus võis ka lastega kohvikus istuda, kus hinnad ei olnud nii soolased nagu Vahemeri ning kus keset linna sai rannas nautida miljoni-dollari päikeseloojangut. Nizza rand on kivirand ja merepealt tulevale lainele ei ole takistuseks seatud ühtegi muuli. Seega iga kord kui suur tugev laine laksatab, hakkavad liikuma tuhanded väikesed kivikesed, mis tekitavad kummaliseima heli, mida kuulnud olen. Seal rannas, mis on siiski keset linna, istudes tekib mingi ürgne looduse ja selle jõu tajumine. Selle sinise valguse, laine ja kiviklibu kõrval on linn ja inimene nii tühine.

Teine võimas elamus sai mulle osaks Cap d'Antibes'i matkarajal. Seal on üks kaljuorv, kus saab käia ujumas. Vette on tehtud tilluke muul, millel on redel vette. Lisaks on veel võimalik minna üle betoonist valatud sillakese kaugemal asuvale kaljule. Sellest betoonsillast käib aga laine üle. Kohati võimas laine. Seisin tükk aega ja vaagisin hamletlikult, kas minna või mitte, kuni võtsin vastu otsuse - minna. Olin astunud juba kaks sammu, kui kuulsin E'd mind hõikumas. Seisatasin ja üritasin aru saada, mis ta karjub. Ja siis see laine tuli - õkva üle pea. Muidugi ainuke, kes selle peale lohutamatult nutma hakkas oli Pati. Ta siiani meenutab seda veel ja teatab, et emme sa ei tohtinud märjaks saada, emme sa ei tohtinud sinna minna.

Söögid olid endiselt ilusad ja värsked. Prantsuse köök teeb ikka veel verivorstile ja seapraele silmad ette ning Eestis olles igatsen vast enim seda kerget toidulauda. Seekord julgesin isegi mina maitsta sinimerikarpe ning võibolla järgmine kord maitsen juba austreidki.

Tagasi Eestisse jõudsime öösel. Lapsed magasid meil süles ja käes ja taksosse pakkimine ja sealt välja ronimine oli tükk tegemist. Hommikul muidugi arvas Patrik, et ärgata tuleb vara ja kohe peab ka meid mängima kutsuma. Otsustasime E'ga, et nüüd on käes see hetk, kus me oma last kostitame multikatega. E tõusis läbi une, komberdas esikusse läpaka koti järgi, aga oli kohe tagasi magamistoas küsimusega: "Kas sa võtsid mu läpaka taksost kaasa". "Ei, kas sa ise ei võtnud?". Nagu välk ja pauk olime mõlemad virged. Telefoni järgi haarates avastasin sealt juba vastamata kõne lennujaamalt. Juba öösel oli taksojuht lennujaama teada andnud, et kui ohmoonid ärkavad ja läpakat taga hakkavad igatsema, siis on see leitud ja taksopargis olemas. E pakkis kohvi termostassi, lapse talveriietesse ning läks läpakale järgi. Tagasi tulles oli tal kultuurišokk. Nagu oleks Põhja-Koreas. Ei ühtegi autot. Ainult kahte inimest nägi tänaval.

Aga sellegi poolest oli hea olla tagasi maal, mis on nii pisike, et läpaka saad sa tagasi isegi siis, kui kotis ei ole mitte ühtegi dokumenti ja millel on inimesi nii vähe, et nad ikka veel üksteist märkavad ning hoiavad.