Prantsuse Riviera 2012

Ei ole paslik saabuda olematu suvega Eestist septembri lõpus Prantsuse Rivierale. Kogu seal veedetud aja tundsin ma end nagu valgeim kana Riviera promenaadidel ja pidevalt kummitas mind Viidingu salm, et "terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevaitanud, ei, oh ei".  See eest ilm aga esimestel päevadel soosis meid. Ei olnud liiga soe ja päiksepaisteline vaid natuke sudune ja mägedes suisa pilvine. Nii et ei pidanud enda rasvatu piima karva nahka liiga palju näitama ja sai läbi udupilve esimese kihi jumet peale, nii et vähemalt tedretäpid näkku ilmusid.

Reisi esimestel päevadel oli mõnus jalutada Antibes'is, Juan les Pins'is ja supsti vaadata ka Cannes'it. Samuti jalutasime läbi kohaliku vahvaima matkaraja ümber Cap d'Antibes'i ja õhtuti käisime ujumas ja rannas mängimas. Ei olnud liiga palav turistlike tegevuste jaoks ja ei tekkinud kiusatust kohaliku eluolu mitte vaatamiseks ja rannas päevitamiseks.

Toidumaailm on muidugi seal rikkalik ja värske. Hanemaks ei ole üldse pasteedi kujul vaid ongi hõrk hanemaks, mille Papa korra pannilt üle laseb ja siis serveerib viigimarja moosi või lavendlimeega. E sai nautida kaheksajalga, sinimerekarpe, austreid, tigusid ja krevette, millest mina oma õnnistatud seisuses nägin head vabandust mitte proovimiseks. Rataskaevu restoran muidugi kahvatub sealsete võimaluste ees ja jääb Le Turrenne maja kokkadele alla. Tooraine küsimus eksole!

Hommikune mõnusaim osa oli minu jaoks see kuidas E ja Patrik kahekesi läksid pagariärisse värskete croissantide ja baguette'i järgi. Enamasti ostis E endale ka tee peal nosimiseks salasaia ja Patrik võis rahulikult baguette'i otsa ja sisu närida. Seda viimast tegi ta oskuslikult nii, et sisu sai söödud täpselt nii palju kui käsi saiakoore sisse veel ulatus. Hommikusöögi juurde kuulusid iga päev erinevad juustud, vorstid, Prosciutto, melon ja kogu päev sai süüa nii palju värskeid viigimarju (või mangot või viinamarja, banaani, nektariini, mis seal lihtsalt paraku maitseb teisiti kui Selverist ostetu) nagu süda lustis.
Sealne toit on muidugi ka eriline selle poolest, et see on ilus. Kui sealse härjasüdame lõikad pooleks ja
viiludeks, siis saad taldrikule lille, kui suvikõrvitsa lõikad pooleks, on südamiku asemel tähe kuju. Toit on atraktiivne ja iga amps on nauding nii väliselt kui maitselt ja ei ole üldse isu ahmida ja kõhtu täita. Selle pärast tõenäoliselt Prantsuse naised ei lähegi paksuks, kuigi laual on igapäevaselt sai, rasv ja suhkur.

Patrik oma soniga lõi muidugi ka Prantsusmaal laineid. Arvasin, et tegu on vaid Tallinna turiste köitva atraktsiooniga, kuid tundus, et ka seal läheb peale helevalge, siniste silmade ja heledate juustega poisike, kellel on peas soni. Muidugi Patrik ei vaadanud Prantsuse tädide peale kuigi hästi. Kui nad tulid teda põsest kõditama ja üritasid temaga sõbralikku vestlusesse astuda keris ta käed ümber keha kaitseasendisse ja heal juhul peitis end minu taha, kuid halval juhul pistis nutma. Iseenesest oli see päris hea variant, sest kui laps suvatses kuskil halvasti käituda (poes, trepikojas jne), siis sain teda alati ähvardada, et käitu korralikult, muidu tuleb sõbralik Prantsuse tädi.

Üldine lapsevanemlik pilt jättis mulle sügava mulje - kokku nägin ma kahte poissi, kellel oli pluusi peal mingi multifilmitegelase pilt. Need olid vene turistid. Kohalikud lapsed on kõik riides ilusalt, värviliselt või malbelt, kuid ilma ühegi kirja või pildita pluusides ja pükstes. Tüdrukud ei ole roosamannad ja poisid ei ole sinitraktorid.
Kuigi lapsed on seal väga nunnud ja väga hästi kasvatatud, siis restoranidesse nad siiski teretulnud ei ole. Ei tea, kas tegu on turistide heaolu tagamisega või ongi kohalik maneer selline, et laps käitugu restoranis mitte pelgalt hästi, vaid täpselt nagu täiskasvanu või muidu söögu kodus. Igatahes emm hoiatas meid, et me ei paneks pahaks kurje pilke kohvikus ja kui tahame neid vältida, siis võime Patriku asemel kaasa võtta koera. Nemad on restorani teretulnud ja neile tuuakse ka kohe joogikauss. Võrdluseks tuleb tõesti tõdeda, et Patrik pidi oma crepe'i ootama kauem kui meie ja ma pole kindel, kas see polnud mitte ettekandja teadlik hoolimatus lapse, kui häält tegeva ja ebamugavalt niheleva objekti suhtes.

Nii pea kui ilm läks südasuviselt soojaks jäi aga Patrik reisihaigeks. Järsku tabas teda üle 39 palavik, mis ei allunud ühelegi paracetamolile, mida me talle lademes sisse tagusime ja nii kestis see pea poolteist päeva. Emm pani aja kinni kohaliku inglise keelt kõneleva arsti juures ja igaksjuhuks uuris välja ka lastehaigla asukoha, et kui peaks olema kohe-kohe abi vaja. Muidugi läks aga haigus üle sama järsku nagu oli alanud ja arsti juurde minna ei olnud vaja. Kahjuks. Arstilt oleks kindlasti saanud tõendi, et lendamine on välistatud ja oleksime saanud kindlustuse arvel veel mõned päevad pikendust suvises paradiisis.

Enne ära tulekut käisime veel viimast korda rannas. Ujusime türkiissinises meres, kus meiega koos ujusid veerandmeetrised kalad ja lasime Patrikul veel vabalt liivaga ja merega mässata. Seejärel pakkisime märjad ujukad kohvrisse, ei käinud duši all ja suundusime lennukisse. Nüüd sombuses Eestis on hea aegajalt üksteiselt keelega üle tõmmata ja meenutada sooja soolast Vahemerd.