Luulelemb

Tihtipeale kui ma Patrikule kogemata mõnda luuletust loen, siis hakkab ta nagu rikkis grammofon seda veel ja veel nõudma. Üks kord ütles Patrik mulle mingi minu tobeda küsimuse peale, et juhtus nii. Mina muidugi selle peale vastasin veel tobedamalt: "Juhtus nii, et Anneli ei mahtund koolipinki, sest kandis koolikleidi all va naabri Tõnni kinki" jne. Peale seda pidime kuu aega lugema seda Anneli lugu.
Minule on see muidugi hea mäluvärskendus. Kui mõnest luuletusest on meeles vaid esimene salm, siis nüüd saan peakolu sisse taotud ka kõik teised. Kuna me lihtsalt loeme, kordame, loeme ja kordame veel.
Samas Patriku süvenemise võime on üüratu ja ma loengi talle hea meelega.
Viimase aja hitt on meil Betti Alveri õpilased (parool on Patriku ees ja perekonna nimi kokku kirjutatult ja väikeste tähtedega). Kui ma seda neljandat korda tema palvel lugesin, siis võttis E fotoga välja, kuna see süvenemise ja kaasa elamise võime hämmastas tedagi.
Mina ikka mõtisklen, et kus jaos tema on? Esimeses, kus on need proosamannast näod ja prosoodiakõhud? Või siis viimases, kus on need, kes kumbagi ei kõlba - luuletajad, kunstnikud, kirjanikud ja kõik muud teistsugused. Kuigi ta ise vist arvab end olevat teises jaos. Vahest tormleb oma toas ja karjub "Loopisid laiali pupemad pildid. Jõmmakas elujõud.".
Eks elu näitab, aga mu panused on siiski esimese või kolmanda jao peal.