Hämmastav on mõelda, et tõesti juba kümme aastat on möödas sellest, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, aga nii see tõepoolest on ning eelmine näalavahetus kujunes sõprade ja koolikaaslaste ülevaatamiseks. Naljakas oli vaadata, et need klassikaaslased, kes kooli ajal olid sümpaatsed, on seda tänini. Need aga, kellega juba vanasti ei saanud sina peale on jätkuvalt sellised. Arvasin, et muutume elu jooksul, aga tuhkagi. Kokku saades ikka moodustusid suletud vestlusringid, kuhu võõraid ninasid ei oodatud. Nõnda ei saanudki kõigiga, kellega oleks tahtnud, rääkida ega suhelda.
Milliseid inimesi siis minu silmad nägid:
1) Labased
Hämmastav oli see, et osad klassikaaslased pidasid parimaks (või lihtsalt vahvaks) mälestuseks kooliajast meie lennu korraldatud rebaste ristimist, kus sai rebaste kastmiseks kasutatud muna ja jahu. Ka kümme aastat hiljem on mul häbi, et omal-ajal ei saanud midagi humoorikat välja mõeldud, mis oleks rebaseid pannud proovile ja tekitanud neis sõprust ning kokkukuuluvustunnet üksteise vastu. Ma ei leia siiani, et see muna ja jahu oleks neid liitnud.
Teine nii öelda "hea mälestus" oli see, kuidas me ise tutipeo ajal veesõda mängisime. Tagasi vaadates oli kogu tutipidu natuke napakas üritus, mida oleks saanud teisiti lahendada (ilma, et kogu koolimaja oleks ujunud ja me oleks olulist lisatööd kooli personalile tekitanud).
Kas sellised ongi ainsad vahvad mälestused kooli ajast? Loodan, et see peegeldab neid koolikaaslasi ja meie kooliaeg ei olnud nii tühi.
2) Tülinorijad
Hämmastav oli see, et paar klassiõde tulid kokkutulekule nagu sõtta. Nii kaua kui mul oli Pärtel süles, siis käituti minuga sõbralik, kuid nii pea kui olin lapse magama viinud, siis tõmmati vaidlus üles (teemaks perekonna kampaania) ja taheti minna tülli. Korduvalt ütlesin, et kas oleks võimalik nii, et minule jääb oma arvamus ja teile oma, kuid vastuseks tuli, et nii ei saa, kuna minu arvamus diskrimeerib neid. Peale tükk aega kestnud aja raiskamist - sõnade raiskamine vaidluses oli mõttetu ja vaidlesime põhimõttel, et nemad ütlesid ei ja mina jah - teatati mulle, et minuga ei taheta enam sõber olla ja et mul oleks õige aeg püsti tõusta ja ära minna. Tõusin küll püsti, aga ära ei läinud. Läksin hoopis oma klassivenna M juurde, kes jagab samu vaateid, ja langesin ta käevangu. Kõik ümberseisjad arvasid, et ma olen üle joonud, kuna mul jalg ei kandnud ja ma tuigerdasin. Ometigi oli see kõik lihtsalt suurest hämmastusest, kuna ma pole kunagi veel tundnud tunnet, et oma sõpradega, kellega sa oled olnud väga väga lähedane, ei saa jääda eriarvamusele.
Imelikult kombel olin aga just mina see väljavalitu, kellega tüli norida. Tütarlapsed oleksid ju võinud ka M kallale asuda, kes on teemaga siiski rohkem kursis, kuid näis, et tegemist ei olnud mitte sisulise vaidluse himuga, vaid tõepoolest lihtsalt tülinorimisega, ärategemisega või koha kätte näitamisega. Kokkutulekust sai lahkuminek.
Ja mida ma sellest loost õppisin: lapsed on meie kaitseinglid. Oleks mul õhtu lõpuni Pärtel süles olnud, ei oleks ükski hing mulle söandanud midagi öelda. See on tõeline väärtus minu elus.
3) Joodikud
Hämmastav oli see, et üks paralleelklassivend jõi ennast täis. Minu jaoks pole klassikokkutulek see üritus, kus ennast nõnda avada. Õnneks oli ainult üks poiss kogu seltskonna peale, kes ei osanud võtta.
E õde teatas just, et tema ei lähe oma klassi kokkutulekule, kuna FB's käibki ainult selline jutt, et kes mis alkoholi kaasa võtab ja üks tema klassikaaslane oli teatanud, et ta joob ennast täis ja hakkab laulma nagu ööbik. Midagi nii humoorikat polnud ma ammu kuulnud. Minu paralleelklassivend kahjuks aga laulma ei hakanud, kuigi ma öö läbi ootasin, et millal ööbik oma keelepaelad avab. Tema meenutas rohkem hane - läbinisti tölp. Muudkui kandis lauale õlusid, mida keegi ei joonud ja üritas mind täis joota rummikokteiliga, mida ma imetatavatel põhjustel ei puutunud.
4) Üllataja
Paralleelklassis käis meil ülimalt lahtise peaga tore poiss, kellega oli mul alati huvitav rääkida. Peale kooli läks ta õppima filosoofiat ja tõstis minu silmis veelgi oma aktsiaid. Nüüdseks aga oli ta ümber õppinud multimeediaspetsialistiks ja teatas kõva häälega, et ta soovitab kõigil app'e teha. Lisaks oli ta kirja pannud ka lennu vihikusse, et tema elu mõte on app'des. Ristisin ta kohe mõttes Mr. ÄppiMäniks ja kardan, et ennem uut kohtumist ta sellest nimest vabaks ei saa.
Ei saa aru, kas tõesti peab olema selleks õppinud viis aastat IT'd, arusaamaks sellest, et app'id ei ole elu mõte. Äärmisel juhul saaks itimehe elu mõtteks olla hea, ühiskondlikult vajaliku ning moraalse funktsionaalsuse loomine. Kuid lihtsalt app'id?!? Pistku parem sõrmed mulda - usun, et sealt leiab ta midagi paremat, mille nimel elada.
Ootan järgmist kokkutulekut huviga. Tahaksin näha, mis järgmise kümne aastaga juhtuma hakkab. Kas siis julgen juba minna rääkima ka nende koolikaaslastega, kes praegu veel tundusid olema "omas ringis", kuhu võõraid ligi ei lasta. Mis on siis saanud ÄppiMänist ja mis nendest, kellel elus on vaid lust või tüli oluline? Mis on siis saanud minust ja mis siis teised näevad minus.
Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kauneim kogu maal?
No comments:
Post a Comment