Monday, October 22, 2012

Türann Patrik

On kätte jõudnud hetk, mil saan öelda, et mu laps hakkas laulma enne, kui rääkima. Tõsi küll - sõnu ütleb ta järgi ja sõnavara on tal suur, aga rääkimisest ta siiski suurt ei hooli. Oma päris mahukat ÕS'i jagab ta ainult enda jaoks turvalistele inimestele või siis äärmises eneseunustamise seisukorras.
Hommikuti aga nii pea kui ta silmad lahti teeb kostub Rongisõit. Ja õhtul voodisse magama pannes läheb isegi vahest läbi see, et jätan ta üksi tuppa ja ütlen, et laula endale mõmm-mõmm laulu ja jää magama. Selle peale kostub pikka aega mõmm-mõmm, siis Kaerajaan, siis Põdramaja, siis Rongisõit ja siis vaikus.
Mänguasjad, kuigi meil neid just väga palju ei ole, teda väga ei huvita. Laps mängib meil kujuteldavate asjadega. Põhimäng on marjade korjamine. Ta käib mööda tuba, nopib kujuteldavaid marju ja paneb neid kujuteldavasse korvi. Vahest on korviks ka mõni füüsikaseadustele vastav ese. Seejärel keedab ta neist kujuteldavat suppi/moosi/teed ja söödab seda endale ja teistele.
Igas tapeedi mustris võib ta näha kraani, kust saab vett, või käterätti, kus saab käsi kuivatada või mingit riiulit, millest saab asju võtta või kuhu saab oma kujuteldavaid asju paigutada.
Õnneks viimasel ajal on hakanud pihta kastanihooaeg ja mõned kujutlusmängud on seetõttu saanud mõõtme. Toas on meil vähemasti paarkümmend muna ja nendega saab igasuguseid mänge mängida. Neid saab süüa, juua, segada teiste mänguasjadega ja keeta putru, ajada tolmuimeja otsaga mööda tuba taga, koristada neid suurde pappkasti, koristada neid väikesesse pappkasti, lugeda neid kokku, sättida neid rivvi ja mängida, et need on rong jne. Fantaasia tundub olevat lõpmatu. Kui ise olin eelpuberteetne andis mulle üks sugulane kätte plastpudeli korgi ja käskis öelda, mis sellega teha annaks. Suutsin nimetada umbes kakskümmend tegevust, et mida ma sellega saaks teha, kuid minu kurvastuseks ütles sugulane, et võiks vähemalt nelikümmend nimetada. Hetkel saaks Patrik sellega hakkama ja mul on siiralt hea meel, et tema ei näe plastikpudeli korgis vaid joogi kinni hoidmise funktsiooni.
Uues kodus on Patrik lõpuks kohanenud. Ta naudib võimalust teha asju ise - minna ise teise tuppa, panna tuli ise põlema, tulla teisest toast, kustutada tuli; aidata E'l remontida (kui E tegeleb seina pahteldamise või lihvimisega, siis Patrik tegeleb oma pappmaja kallal sama innukalt kujuteldava pahtliga); aidata meil koristada (kui E näiteks pahteldamiseks tegi auke ilusamaks, siis Patrik tõmbas puru tolmuimejasse ja tuleb välja, et ta on sama põhjalik kui mina ja jääb mulle alla ainult kiirusel, mis on seotud ealise iseärasuse, mitte tahtliku venitamistaktikaga). Kui ta näiteks nõuab mult banaani, mis on äsja otsa saanud ja ma ütlen, et läheme siis poodi, teatab ta uhkelt: Ei taha. Koju. (tõlge: ei taha minna kodust ära, tahan olla kodus).

No ja siis veel selle postituse pealkirjast ka... Kui mul veel lapsi ei olnud ja ma nägin mõnda last, kellel oli näha tema paha tahe/pale, siis ma mõtlesin, et no vot, kus on ikka laps ja vanemadki. Nüüd on mul aga endal alla-kahene, kelle puhul on näha, kuidas inimeses, olgu ta kui vana tahes, võitlebki paha ja hea. Patrik avastas ühe oma sõbraga, et kui ta natuke kõvemat häält teeb, siis hakkab sõber nutma. Põhjus-tagajärg seos tundus talle nii vahva, et ta hakkaski oma sõpra kiusama. Iga kord kui ta teda kohtas, siis ise irve näol tegi nutu häält ja vaatas, kuidas sõbral pisarad voolama hakkasid. Nähes igakordset reaktsiooni otsustas ta hakata seda sama proovima ka teiste väikelaste peal. Nüüd mööda poode käies kohtame tihti peale väikeseid lapsi poekärudes või emadel näpu otsas ja Patrik iga kord katsetab. Ka kohvikus ei saa ta rahulikult süüa vaid peab proovima juuresviibivaid lapsi nutma ajada.
Õnneks aga on meil Penn, kelle peal Patrik samuti proovis oma uut trikki, kuid Penn allub rohkem H ja minu tahtele kui Patriku provokatsioonidele. Käskisime Pennil iga kord naerma hakata kui Patrik nuttu üritab esile kutsuda ja peale seda läks tema karjumise soov natuke üle. Aga samas mitte lõplikult. Eks hea ja kuri jäävadki võitlema. Elu lõpuni.

P.S. H. Sööme suppi ja Patrik räägib mulle:
Tinnu pi. Manna pi. Tinnu nintu. Leena pi Pati.

2 comments:

  1. Võin saladuskatte all öelda, et paha-hea võitlus kogub aastatega järjest tuure. Ühel hetkel hoiad ahastades peast kinni ja mõtled, mida ma valesti olen teinud?
    Üks teadja ütleb, et hellitad liigselt. Teine on kindel, et oled liiga karm. Ja kõik tibuemmed(loe: kuni 1a lapse emmed) või hoopis lastetud vaatavad, et oi kui hirmus laps!

    Tervitused Viljandist!

    ReplyDelete
  2. Aga kõik, kellel on juba rohkem lapsi, MÕISTAVAD teid. See on midagi! Esiteks: me ei ole pedagoogikageeniused. Teiseks: iga laps on seiklus. Kui ainult seda uskuda, et iga laps on kingitus, jookseks peagi poodi seda virisevat, jonnivat, võitlevat kratti tagastama... Aga kui on seiklus ja väljakutse, on tarvis nuputada ja lõpuni võidelda. Siis horisont avaneb!

    Jõudu meile kõigile!
    H

    ReplyDelete