Köhahoog

Vahest on Patrikul haiguseöid, mis hirmutavad mind rohkem kui seda suudavad teha ämblikud ja ussid. Täna öösel näiteks hakks köhahoog kell 00.00 pihta ja põhimõtteliselt kestis kella 6ni. Alustasime E'ga meditsiini imede poole vaatamist. Lähtudes sellest, et köha tekitab kurku langev tatt, tilgutasime niigi ärritunud lapsele ninasõõrmeisse otrivini. 5 minutit hiljem ilmnes efekt - rögane oksele ajav köha asendus kuiva, endal kopse välja kraapida tahtva, köhaga. Kell 1 ei pidanud ma enam vastu. Äratasin oma õnnetusehunnikust lapse ja andsin talle 2ml Ventolini. 5 minutit hiljem ilmnes efekt - iga köhahoo algus algas lämbumistaolise häälega. Edasi kulges meie öö minutite kaupa. 1-2 minutit üritasime suikuda ja siis 5 minutit Patrik köhis ja mina valvasin. Kell 4 ma murdusin ja tahtsin kiirabi kutsuda. Absoluutselt iga kord kui ma sellele otsusele jõudnud olen (ka näiteks siis, kui ma ise lõpuks emosse lähen) juhtun ma arsti otsa, kes teatab mulle, et ime on siiski looduses, mitte meditsiinis. Arst käskis enne kiirabi välja kutsumist keeta sibulaid piimas, lisada näpuotsaga soola ja soodat ja siis see lapsele sisse sööta lusikaga. Kui lapsel on ka valud, mis tal pikast köhimisest ilmselt olid, anda lisaks paracetamoli ja teha veelkord auru. Kell 4 läbi asusin vaaritama, uskudes, et tulemus tuleb ilge solk, kuid Patrik sõi seda suurima hea meelega. Andsin ka rohu, aurutasin last ja köhahoogude vahe hakkas 3 minutini jõudma. Siis nõudis laps veel pissile, süüa ja raamatuid ja kell 6 julgesin juba voodi poole vaadata. Köhahoogude vahed hakkasid vastu hommikut venima ja laps magas peaaegu kella 12ni nagu miki. Mis siis aitab? Aeg, loodus või meditsiin? Mõistatus.