Haige lapse söögid

Nii pea kui Patrik haigeks jääb, siis juba mitmendat korda on esimesel päeval mul kombeks olnud kana-klimbi suppi teha. Pean tunnistama, et hakkab tulema vanust ja oskust. Klimp jääb klimpi ja minust võib veel asja saada. Ehk peagi on ka klimbid kiselli sees ja võib olla jõuan kunagi ka sinna maale, et teen päris mannaklimpi. Praegu ajab see veel klimbi kurku, aga maitsed võivad muutuda eksole.
Ja edasi, järgmistel haiguse päevadel hakkab olema aega. Esimene pikaajaline mõnutoit on veise hautis.
Praen veisel mahla kinni, unustan ta valge veini sisse hauduma, mingi hetk lisan kohe peoga küüslauku, Herbes de Provence't, neid häid Kalamata oliive, siis paki tomatipüreed, mis veise veelgi pehmemaks teeb ja lõpus peoga värsket basiilikut. Tulemus on suussulavalt pehme liha.
Ainuke mure on sellega, et mida sa sellise ülipehme mõnuveisele kõrvale teed!?! Kartul on nagu nõme eksole, tapab maitse ära, imab kastme endasse ja kõik, mis sa tunned on tärklise maitse. Ja juurvilju mul tihtipeale haiguse teisel päeval kodus ei ole, sest no kuidas sa kärutad Nõmme turule, kui lapsel 39 on. Seega olen praegu kõrvale teinud makarone ja estragoni porgandeid, kuid tegelikult peaks siia kõrvale kõlbama vast mõni suvikõrvitsa vorm või ahju juurviljad.
Muidugi mõista rõõmustas mind eelmine kord kohe eriti selle söögi juures see, et täitsa juhuslikult leidsin keldrikapist, tühjaks saanud porgandikasti tagant, ühe Beani ja ühe Coco. Pean tunnistama, et söök oli kohe kümme korda parem ja väärtuslikum ühe hea punase veini saatel.

Järgmine mõnusöök on H sinu toidulaualt. Lõhe hapukoore katte all (et mahlane püsiks), pruni riisi ja kõrvale mõnus rikkalik värske salat (ja Prantsuse siider, ilma milleta pole söök päris see). Kiirsöök, mis ajab igal kalagurmaanil vihast ihukarvad turri. Tegelikult ongi peamine rõhk siiski salatil, mitte kalal. Kalaga kogume kalorit ja häid rasvu, kuid naudiskleme ikka salati kallal. Salati pärliks on küüslauguga praetud suvikõrvitsa kuubikud, pinja seemned, muidugimõista jällegi meie pere, eriti Patriku, lemmikud oliivid ja peale parmesani juustu laastud. Täiteks läheb külmakapi inventuur - vanad salatilehed, jääsalati pead, tomateid, kurki, paprikat ja kõike muud, mis kapis leidub. Kahjuks aga minu kapis ei leidunud vahtrasiirupit (VEEL), nagu H sinu omas, millega tuleks salatikaste kümme korda hõrgum tavalisest mee kastmest. Muidugimõista siis oleks hoopis kaste elamus omaette ja jällegi salat jääks tahaplaanile.
Vahepeal sai ka katsetatud erinevaid kooke mandlijahuga. Esiteks valmis viinas-ligund-jõhvikaga mandli-kohupiimakook. Tulemus oli äärmiselt viinane, ajas inimesed laulma ja kardetavasti rohkem ma seda ei tee.
Järgmiseks sai aga juba proovitud mandli-ploomi kohupiimakooki, mis oli üsna tavaline.

Kolmandaks proovisin aga segada mandlijahu muretaigna sisse ja valminud mustika-kohupiima kook sai kohe päris tavaline. Peab ütlema, et see ei meeldinud kellelegi. Efekt saavutamata. Ühesõnaga mandlijahu tuleb siiski katte sisse segada, et minu koogikatsetuse elamused ka teistele midagi muud peale okseklimbi elamuste pakuksid.